Toonekured läinud

Veel lõppeva nädala alguses kuulsin hommikuti kodu lähedalt valge-toonekure pesadest tavapärast nokaklõbinat, kuid nüüd on pesad korraga tühjad. 20.augustil käisin kombainide tööd vaatamas ega näinud sealgi tavapärast viljakoristuse aegset pilti, kus toonekured põllul masinate järelt kõike, mis liigutab, alla kugistavad.

Reede hommikul töötas niiduk ädalapõllul ja kui tavaliselt sellistel puhkudel ümbruskonnast kõik toonekured kohale lendavad, siis sellel põllul polnud kedagi. Taipasin, et valge-toonekured on selleks aastaks lõplikult läinud.

Tavaliselt koguneb augusti lõpus viljakoristuse või künni ajal põldudele toonekurgi mitmekümne kaupa, et üheskoos enne rändele asumist end veel korralikult nuumata. Sel aastal aga on kõik teisiti – kured lahkusid kümmekond päeva tavapärasest varem. Väikestel putuktoidulistel lindudel oli sel suvel samuti erakordselt vähe poegi või jäid pesad hoopis tühjaks. Kõik me oleme märganud, et pole ei sääski, parme ega muid söödikuid, vähe on liblikaid ja kiile. On üks teistmoodi suvi, kui kurk ega kõrvits ei edene, õunapabulad usse täis, aga kapsad puhtad. Ja teravilja saab kohati 10 tonni hektarilt.

Kas valge-toonekurgi ajas varem lahkuma toidupuudus või on mängus mõned teised tegurid, näiteks ilm? Niipalju ma natuke ka tean, et pikamaa-rändurid linnud kasutavad lendamiseks soodsaid tuuli, see aitab jõudu säästa. Nüüd puhusidki pikalt just põhjakaarte taganttuuled ning paari päeva eest oli tuulel tugevust ka rohkem. Ju need toonekured selle ära kasutasid, „leppisid omavahel kokku“ - ja läksid kõik korraga.

Neljapäeval leidsin niidetud rohumaalt ühe valge-toonekure jäänused. Noka järgi otsustades paistis olevat noorlind, kel lõunamaa jäigi nägemata. Mina ei pelga hukka saanud linde-loomi vaadata – elu ja surm käivad käsikäes. Kui pilt kedagi häirib, jätku vaatamata.