Torikseente tundmaõppimine on keeruline

Kui äsja oma metsas ühel vahtrapuul pildil olevaid seeni märkasin, jäid need minu poolt määramata. Pakun huupi, et keegi vaabikute perekonnast. Torikseeni on väga palju liike ja kõigi nende iseseisvalt tundmaõppimine vajaks sügavat pühendumist. Iseenesest on kõik seened kujult dekoratiivsed ja värvirikkad, tibatillukesest kuni suurte kogumiteni.

Seentega tuleks pidevalt tegeleda, et liikide tunnused meelde jääksid. Minul aga tuleb seenevaimustus hooti peale ja samas jälle ununeb. Õppimise mõttes oleks sagedamini vaja koos juhendajaga metsas käia, raamatutest ja fotodest üksi jääb väheks.

Pildil olevad torikseened on mitmeaastased, muidu poleks neile sammal saanud peale kasvada. Sel vahtral on väike koorelõhe, kuhu seened end püstloodis ritta sättinud on. Kujutan, kuidas nad kevadel seal kõik magusat mahla imevad. On taas mitmes soe talv järjest, mis sujuvalt kevadeks üle läheb, kaugel see vahtramahla jookski on.

Olen aastate kaupa peaaegu iga päev pilte teinud ja neid kuupäevade järgi tänavuse veebruariga võrreldes süveneb tunne, et metsaveost ei saagi enam asja. Lagedal on vihm põllutee peaaegu läbi sulatanud, metsa vahel tallatud jälgede all on pinnas siiski külmunud. Täpselt samasugune sula oli ka 2014. ja 2015.a. veebruaris. Kui Vene poolt kirdest külmemad õhuvoolud siiapoole liikuma pääseksid, siis ehk tuleb külma, kuid läänekaarest üle lahtise merevee seda enam oodata ei maksa.