Tammetõrud on tänavu suured, rasked ja väge täis. Ja neid on mõne puu all palju-palju. Pasknäärid ja oravad ei jõua kõiki oma talvevarudeks ära viia.
Mu kunagine klassiõde helistas, et tal on alevis aiamaa nurgas umbes 150aastane tamm ja nii muruplats kui peenramaa serv on paksult tõrudega kaetud. Ta korjab need sealt ära ja kas ma viiksin need metsloomadele või tahaksin uute tammede saamiseks mulda pista. Tema ei oska nendega midagi peale hakata, kardab, et lähevad sealsamas kasvama.
Kahel korral käisin järel. Esimesest korrast on pilt, enne kui hakkasin tõrusid oma kottidesse puistama. Teisel korral oli juba viis ämbritäit. Osa tõrusid on veel puu otsas. Ütlesin, et küll linnud ise need sealt ära viivad, ärgu muretsegu rohkem.
Tegin sauna kaminaruumi põrandal ruumi ja laotasin tõrud sinna maha, et nad kottides hallitama ei läheks. Talvel kõlbavad metsloomade söödaplatsile viia. Väike kibelus küll on, et nii suured ja kindlasti elujõudu täis, võiks osa ikkagi kohe mulda pista. Teisest küljest mõeldes aga pole mul ju enam õiget kohtagi, kuhu nad edaspidi ümber istutada. Oma tammik sai juba 13 aastat tagasi rajatud ning kodumetsas on mul veel hulk looduslikke tammesid kasvamas. Käin neid vahel laasimas ja imetlemas. Mõni põdrakraaps koorel pole suurt kurja teinud. Haavad kasvatab tamm mõne aastaga kinni.
Kuulsin, et sel sügisel ei võta ka Tallinna Loomaaed tammetõrusid vastu, kardetakse aafrika seakatku. Ega metsast korjates võigi teada, milline loom seal enne söömas käis. Alevites või linnades otse majade juures vaevalt nakkust karta oleks.
Need, kel soov vabariigi 100-nda sünnipäeva puhul 2018. a. tammik rajada, jõuaksid nüüd korjatud tõrudest istutamiseks sobivad tammetaimed ise kasvatada. Tõrud kohe praegu mulda ja juba järgmiseks sügiseks on pliiatsi pikkused noored tammed olemas. Veel kolm aastat ja kõigil on kodumaa juubelitammikute rajamiseks suured tammetaimed omast käest võtta.
