Nagu eile lubasin, nii ka võsa lõikamas käisin. Ilus kevadilm ju. Pean aga ütlema, et õunapuuni veel ei jõudnud, enne oli vaja käigutee ära puhastada ja seal tuli muudki huvitavat ette.
Väga harva juhtub, et mõni türnpuu nii korrapärase põõsa moodustab, seepärast tuli tahtmine tema ümbrusega tegeleda ning teised lehtpuud, näiteks peenike hall lepp sealt välja rookida. Kohe teine asi.
Mulle türnpuu meeldib, ogaline ja sügisel läikivate mustade marjadega. Ega neid ju nii massiliselt meil ka pole, et peaksime nagu paakspuu- või toomingavõsaga sõdima. Liigirikkuse mõttes võiks türnpuu jaokski metsas lapike maad olla. Vahel kasvab üksik türnpuu päris arvestatava jämedusega puuks, mul jõe ääres taluasemel üks selline ka on. Enamasti aga näevad türnpuud välja sellised nagu juureoleval pildil, põõsakujulised.
Samas kõrval kasvavad mul üle 40 aasta vanad halli lepa kogumid, kah põõsakujulised. Vanust arvestan põllukuivenduse piirdekraavi kaevamise järgi, kui muld tõsteti sellele poole, mis projektiga põllumaast välja jäi, karjamaale. Eks sinna siis mõne aja pärast need lepad kasvama hakkasid, kuused tulid hiljem. Siiani on lepad raiumata jäänud, neid on palju, kuid järgmisel talvel, kui jälle küttepuid varuma hakkan, siis tahaksin just neid puntrasse (üle)kasvanud leppi harutama hakata. Mul käib metsas saemees, kes oskab ükskõik kui viltu kasvanud puid ikka soovitud kohta langetada. Olen näinud ja imestanud. See on kunst, mida vaid vilunud saemehed valdavad. Kes mõnikord nädalavahetusel ja hobi korras, nagu näiteks oma lapsed, küttepuid metsa langetama tuleb, nemad selliseid oskusi ei valda. Ohutus peale selle.
