Ühevanuselised noorendikud võivad olla erinevad
Ilmateade hoiatab läheneva tormi eest. Eelmise aasta detsembris tegi torm metsas päris palju pahandust ja igaks juhuks peab ka nüüd valmis olema.
Tormikahjudest rääkides lähen ajas tagasi 2001.a. juulikuu lõppu, mil meie kanti tabas ühel kuumal õhtupoolikul kella 6 paiku võimas äikesehoog, mis muutus musta pilve alt tuult kogudes lausa trombiks ning murdis üht sirgjoont pidi liikudes hakatuseks osa riigimetsa kvartalist, seejärel võttis tüki minu metsa parimast osast ning jõudis purustustega enne raba laiuvasse riigimetsa.
Järgmisel hommikul läksin vaatama ja pilt metsas oli ahastama panev. Võimsad kuused ja männid lebasid maas, osa juurtega heidetud, osa tüvest murtud. Sajujärgne kuum aur kerkis laastatud metsa kohalt üles päikese poole.
Tuli kiiresti reageerida, sest suvine okaspuupalk rikneb sooja ilmaga ruttu. Vist samal päeval leidsin raiemehe, kutsusin ka metsaspetsialisti hävitustööd vaatama ja vormistasin metsateatise. Paari nädalaga oli raie tehtud, mõned püsti jäänud männid, mis ka nüüd pildilt paistavad, jäid alles. Kohaliku firma metsaveotraktor tõi palgid ja muu sortimendi välja ning sama firma korraldas materjali müügi. Ses mõttes läks ladusalt.
Vahepeal vaatasin ka riigimetsas toimunut. Seal oli kahjustuste pind mitu korda suurem kui minu metsas, kuid nemad polnud nii kärmed, jätsid koristustööd sügisesse ja talve.
Juba järgmisel kevadel maikuus istutasin tormimurru langile 4-a. kuusetaimed. Abiks oli üks külanaine, kes seda tööd koos mehega hulk aastaid teinud. Kuna tema oli harjunud taimi tihedalt istutama, sest varasem nõue oli kusagil 4000 kuusetaime ha kohta, siis panime minu langile ka puukesi rohkem kui oleks pidanud. Suve alguses tabas aga kuusetaimi kärsakarünnak, sest oma usinuses ja kesiste metsanduslike teadmiste tõttu jäi raie ja istutuse vahele vaid 8-9 kuud. Suhteliselt värsked oksavaalud meelitasid ligi kärsakaid ning need asusid kuusetaimedel juurekaelasid koorima. Oleks võinud aasta hiljem istutada.
Lugu paistab nüüd väikse eneseupitusena, kui panen võrdlusse enda ja riigimetsa noorendiku. Selge ju, et minu oma on uhkem, tihedam, rohelisem. Teisalt ei anna see mingit edumaad mõnekümne aasta pärast. Olulisem minu jaoks oli rõhuda metsaomaniku hoolivusele, järjekindlusele ja visale tööle, mis uue metsa rajamisega kaasneb. Neis asjus ma enesele allahindlust ei tee.
