Üks lõputu töö.

August ja vana kuu peaksid sobima võsalõikuseks. Ega ma seda tegelikult järgida ei saa, sest minu võsatöö kestab lume tulekuni välja. Või niikaua, kuni jõud otsa saab.

Vahepeal niitsin läbi rohu ka käimisradasid, sest rootsi metsanaised pidavat varsti tulema eesti metsandusega tutvuma. Mõtlesin, et mine tea, järsku saavad pikast rohust puugid külge, kui minu metsatöid vaatama tulevad. Just pikkade kõrte küljes puugid oma ohvrit passivadki. Ma ei tea, kas Rootsimaal ka nakkusekandjad puugid probleemiks on.

Meil igatahes puuke jätkub. Aeg-ajalt tõmban jälle mõne kusagilt välja. Ei karda nad pesemist ega saunalaval vihtlemist - kui juba küljes, siis enam lahti ei lase. Aitab vaid keha korralik ülevaatus. Olen veel mõelnud, et äkki passivad nad metsariiete sees järgmise korrani, mil inimene need uuesti selga tõmbab.

Kuusekultuurid on selle suvega hästi sirgunud, kuigi lõplikke järeldusi veel teha ei saa. Hooldamine on tüütu, tohutut tähelepanu nõudev, aeglaselt edenev ja väsitav. Vanemad noorendikud teevad rõõmu – ladvakasvud pikad ja lumevajutusega puud on end sirgu ajanud.

Pildil on pisike hundipaju, üks meil kasvavatest arvukatest pajuliikidest. Põlvepikkune põõsas, lehed süstjad, sarnaneva kujult ja karvasuselt hõberemmelga lehtedega. Minu metsas hundipaju pole, mulle näidati teda soostunud liivakarjääris.