Selline oli mu seenesaak, kui pärast vihmasaju lõppu riigimetsa uitama läksin. Ega seeni saada polnud mu metsamineku peamiseks eesmärgiks, pigem tahtsin vanu tuttavaid kohti näha ja teada saada, kas seal on kõik vanaviisi.
Just muutumatuna neid kohti eest leida, seal jalutada, ammuseid aegu ja neid inimesi meenutada, kellega seal sageli sai käidud ning kellest viimase sellest põlvkonnast hiljuti igaviku teele saatsime. Mets ei ole aastakümnetega peaaegu üldse muutunud, ainult mina olen vanemaks saanud.
Väga vähe on metsades veel kohti, kuhu inimene või metsamasinad oma jälgi poleks jätnud. Nii ka kõikjal seal, kust läbi sõitsin, kuid õnneks kaugem nurk seisab vanaviisi puutumatuna. Praegu seeni eriti pole, välja arvatud mõned titeohtu kukeseened, üks tuhmuv pilvik ja paar männiriisikat. Ega ma eriti otsinud ka, leidsin ühe murdunud männirondi, istusin seal, hingasin metsaõhku ning mõtisklesin.
Ma saan suurepäraselt aru neist inimestest, kes elavad valulikult üle, kui metsaraie jõuab nende harjumuspärastesse seene-, marja- või lihtsalt hingamas käimise metsadesse. Ma ei räägi väikestest erametsadest, vaid riigimetsast, meie kõigi omast. On ebaõiglane hakata keskmisest tundlikuma meelega kultuuriinimesi mõnitama, kui nad kirjutavad, räägivad või laulavad oma hingevalust kaduvate metsade pärast.
Ei ole sünnis nähvata, et eks ostku endale ka üks mets ja kallistagu seal puid seni, kuni need kõdunevad. On justkui enesestmõistetav, et vaid koolitatud metsamajandajad teavad, kuidas ja millal mingi metsa aeg täis saab, et see siis maha võtta, emotsioonideta ja kalkuleeritult. Sest nii on majanduslikult tulusam, muidu „läheb mets raisku“, riigile laekuv raha kahaneb, sellest ei piisa enam kultuuri toetamiseks, vanadele pensioni ja lastele toetuse maksmiseks, looduskaitseks ja riigivalitsemise jalulhoidmiseks. Aga kuidas mõjutab elukeskkonna muutus, mida metsaraie ju ongi, eesti inimeste, riigi kodanike, üldist heaolutunnet? Vaevalt, et teeb kõiki järjest õnnelikumaks.
Meelerahu pärast ma käingi aeg-ajalt vaatamas, kas mu armsad paigad on veel endises ilus alles. Seal riigimetsas. Seened on vaid ettekäändeks.
