Ma käisin viimati Soomaal Riisa raba matkarajal 12 aastat tagasi ning nüüd tegin seda uuesti koos linnalastega. Raba ja mets on samad, kuid muutunud on laudteed ning juurde ehitatud puhkeplatse ja vaatlustorn. Kõik on väga heas korras.
Kohe hakatuses on laudtee laiem, kõrgema äärisega ning lauad kaetud libisemisvastase võrguga. See on lühike, natuke üle kilomeetri pikk rabatee, mis on mõeldud liikumispuudega inimestele või emadele lapsevankritega. Ka see rada jõuab madalate rabamändide vahelt laugasteni, kus praegu õitsevad valged vesiroosid. Seal teeb lai laudtee aasa ning suundub tagasi.
Noorte ja isegi veel minusuguse matkaja jaoks sobib paremini kolme-laua rada, kusjuures seegi on metsa all, kus niiskus püsib, kaetud libisemisvastase metallvõrguga. Saab julgelt astuda. Ligi 5 km pikkune laudtee teeb kaare ümber raba, läbib laugastiku ning toob lõpuks maantee äärde tagasi. Kes vahepeal ära väsib, saab mitmel pool tee ääres pingil jalgu puhata.
Matkarajal liikus nädala viimase tööpäeva õhtupoolikul, kui vihm oli järele jäänud, päris palju inimesi. Autosid ja väikebusse oli parkimisplatsil mitmeid.
Suve teises pooles tulevad esile raba ilusad värvid. Juba on alustanud õitsemist kanarbik, rinnaku peal mändide vahel on näha mõnd murakamarja ning samblal rohelisi jõhvikaid. Kõhutasime laudteele ja näitasin lastele putuktoidulist ümaralehist huulheina. Püüdsime punast taime kõrrega kõditada, et näha, kas hakkab karvakesi keskele kokku tõmbama. Ega me seda jõudnud siiski ära oodata, kuid lastele sai omapärase huulheina ja ka muu rabataimestiku kohta natuke teadmisi edasi antud.
