Käimasoleva „metsasõja“ ajal on paras aeg varjuda oma metsade vahele ning saada kinnitust, et olen liikunud kodumetsade majandamisel oma teed. Mis sest, et rada on kulgenud läbi kraavide ja üle kändude, läbi ekslemise ja leidmise. Aeg on lisanud enesekindlust ning esiisade kodupind mind uute eksimiste eest kaitsnud.
Jäin peatuma kesk noorendikke ühes väikses metsatukas, kuhu harva satun. Eelmises loos kirjeldatud äikesetormis jäi just see tükike vanade puudega kaetud metsa imekombel puutumata ja nüüd ongi ta seal nagu kõrgem saareke, kuhu metskitsed talvisel ajal magamisasemeid kraabivad. Mõned vanad männid, nende ümber veidi nooremad kuused ja kased, paar kuivanud tüügast – seda pole just palju.
Pean selliseid metsaosi väärtuslikeks mitmel põhjusel. Sealsed vanad puud levitavad seemneid ümbritsevatele aladele, teiseks on säilinud vanale metsale iseloomulik alustaimestik, kolmandaks sobivad noorendiku vahelise metsatuka kõrged puud vahepeatuseks ülelendavatele lindudele ning kuiv pinnas saab puhkepaigaks metsaelukatele.
Need männid seal keskel elavad kindlasti sama kaua, kuni kuusenoorendikud ümberringi kõrgeks metsaks kasvavad. Siis tuleb aeg järgmistel põlvedel midagi avastada. Just samamoodi olen minagi oma kodumetsast leidnud mõne vaarisa aegse puu, mis jäävadki raiumata, meenutamaks sidet põlvkondade vahel.
