Üks värviline hetk sajuhoogude vahel

Hall ja vihmane nädal ei paku looduses just palju rõõmsaid hetki, kuid vahel on õnne. Üks selline moment oli teisipäeva õhtupoolikul.

Nagu tavaliselt, nii teen ilmale vaatamata iga päev kasvõi lühikese metsatiiru. Ehk õnnestub mõnd lindu või looma näha, kuid peamine on pääseda nii keha kui mõtetega kodust välja. Miks mulle seda vaja on, vast kunagi proovin lahti seletada. Sajuga ma tööriistu autost välja ei võta, niisama patseerin radadel või sõidan metsateid.

Olin paaris kohas juba ära käinud, kui taevasse tekkis selgeid laike ning päike hakkas pilvede vahelt piiluma – mulle otse näkku. Just olin silmitsenud eemalt paistvaid puid ning mõistatanud, miks osa haavalatvu paistavad punakatena, teistel aga on oksad hallid. Pildistasin veel teispool jõge kasvavat suurt raagremmelgat, sest pärast lehtede langemist paistab ta väiksemate puude seast ilusti välja. Mõtlesin, et võib-olla tahan temast edaspidi rääkida ja siis oleks ka asjakohane üks pilt juurde lisada.

Nägu vastu madalat päikest, nii jõudsin põlluteele ja siis sundis mingi asi mind selja taha vaatama. Vau! Vikerkaar! Algul toetus ainult üks jupp metsa kohale, kuid loetud sekunditega moodustus terve kaar, mille teine ots valgustas naabermetsa kasvama jäetud seemnemände. Piilusin pajupõõsaste vahelt, kuidas sünksinine taevas surus küljelt värvikaarele peale. Värvide mäng kestis vaid mõne minuti, just nii kaua, kuni pilved uuesti päikese varjasid ning jämedad vihmapiisad kohale jõudsid. Lippasin autosse, jätkuvalt nähtud vikerkaarevärvide lummuses.