Sellest tormist, mis kuuse pikali lükkas, on nüüd möödas hea mitu aastat. 2008.a. sügisel valmistasime seda kunagist põldu ette kevadiseks metsaistutuseks, lõikasime ja põletasime seal võsa. Juba siis lamas üsna suur kuusk risti üle põllu, okas ilus roheline ja pooled juured veel kraavikalda mullas kinni. Otsustasime, et jätame puu nii, nagu ta kukkunud on ja vaatame, mis saab edasi. Kuusetaimed istutasime ümber lamava puu.
Nüüd on juba kolmas sügis seal taimede hooldust teha ja kuusk on endiselt täis elujõudu. Puu otsustas, et aitab lamamisest, kasvan edasi ja sirutan end taeva poole. Mida aasta edasi, seda jõudsamalt see latv kerkib. Kui kunagi peaks vaja minema täisnurga all paindunud ümmargust kuusepalki, siis on teada koht, kust see leida.
Kirjutasin siin paaril korral ka üksikust sookurest, kes patseerib sealsetel põlluotstel ega suuda lendu tõusta. Eelmisel nädalal sattusin tollesama lamava kuuse kõrval hooldustöid tehes mitmele pehme rohu sisse tallatud lamamislohule, kus kõrval oli näha ka linnu väljaheiteid. See ei saa olla keegi muu kui sama sookurg. Viimastel päevadel ma teda näinud pole. Kui ta veel elus on, siis hoiab ta end põristamise ajal kusagil rahulikumas kohas varjul.
