Ülemaailmne metsapäev

Eesti Metsaselts on teinud üleskutse, et ülemaailmsel metsapäeval 21.märtsil läheksid inimesed metsa. Tore üleskutse, mida tingimata järgin.

Mis Eestis viga metsa minna, sest ta on meile nii lähedal – astud uksest õue, sumpad natuke läbi lume aia taha ja - oledki metsas! Paned päikseprillid ninale, suusad või räätsad alla ja muudkui liigud, hingates kopsudesse karget kevadõhku. Kui märtsipakane liiga kipub tegema, toetad selja vastu sooja puutüve, pöörad näo soojendava päikse poole ja mõtled, kui hea on elada sellisel maal, kus ei laiu viljatu kõrb, vaid kus lausa igaühe jaoks leidub tukake rohelist metsa.

Vaatasin ülemaailmse metsapäeva puhul koostatud pildigaleriid erinevatest maadest ja kõigil piltidel istutasid inimesed puutaimi. Olgu Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Indias, Venemaal või Indoneesias.

Just Indoneesiat vaadates tuli otsemaid meelde eelmisel aastal nähtud mõtlemapanev film „Green“, surevast orangutanist, kelle elupaigad koos puudega raiuti looduslikes vihmametsades inimeste poolt maha ja loomastik hukkus. Asemele rajati õlipalmi istandused, millest toodetakse õli, parfümeeriatarbeid, mootorikütust. Üleilmse äri nimel ohverdati vihmametsad koos seal elanud loomadega. Otsekui mõnitamiseks ilutsesid ja küllap ilutsevad jätkuvalt raudteetsisternide külgedel uhked kirjad „Green Oil“ – roheline ehk mahe õli.

Tahaksin uskuda, et mitte kunagi ei saabu Eestisse aeg, mil mingi ettearvamatu idee tõukel võib metsade raie rakenduda mõne rahvusvahelise kontserni ärihuvide teenistusse.

Eesti inimest peetakse metsainimeseks ja loodetavasti säilivad rakukesed samadest geenidest edasi ka linnastuva põlvkonna veres, kui aeg-ajalt metsas käiakse. Siis ei juhtu ka nii, nagu poliitikuga filmis „Seenelkäik“.