Selliseid musti rästikuid, nagu täna kohtasin, tuleb ette harva. Olen juba mõnda aega olnud valmis, et kui ronin üle päiksepoolsete metsakraavide kallaste, võib seal peesitada mõni talveunest ärganud rästik. Siiani polnud peale sattunud, kuid nagu asjadel kombeks, juhtuvad need mõni teine kord ja teises kohas.
Niisiis märkasin juba eemalt, et metsateel otse autojälje kohal, vedeleb mingi tume pulk. Pidurdasin, sest aimasin, et see võib hoopis rästik olla.
Rästik oli täitsa süsimust, keda väga tihti ei kohta. Siksakid seljal puudusid. Proovisin teda mitmest kandist pildistada ja ega ta äraminekuga erilist agarust üles näidanud ka.
Kuna rästikud näevad kehvasti, siis kasutas ta minu kükitava kogu lõhna tuvastamiseks oma kaheharulist keelt, mis käis iga paari sekundi järel suust välja. Vähehaaval edasi roomates ja keele abil ümbrust uurides jõudis rästik lõpuks üle tee ja kadus kaldaäärse kuluheina sisse. Jätsin koha meelde ning võib-olla viivad meie teed veel edaspidigi selle musta „ussiga“ kokku, sest rästikud on paigatruud ja liiguvad vaid kuni 100m raadiuses ringi.
