Ulukiaed võib osutuda metsloomale surmalõksuks
Metsaomanikel on Euroopa Liidu abiga olnud nii lõppenud kui loodetavasti ka 2015.a. rakenduvates voorudes võimalus taotleda toetust metsa majanduslikku väärtust parandavateks töödeks, nagu noore metsa hooldus, tüvede laasimine jne., aga ka tegevustele, mis aitaksid metsas vähendada seen- ja putukkahjustusi ning vältida ulukirüüsteid metsakultuurides ja noorendikes.
Viimase tegevuse üle mõtisklengi oma tänases kirjutises.
Ulukikahjustusi vähendavate tegevuste hulka on kuulunud mitmed metsataimedele määritavad või pritsitavad repellendid, mis muudavad noored võrsed sõraliste jaoks ebameeldivaks ja nad loobuvad nende hammustamisest. Olen ise mitmel aastal, kui metskitsi oli rohkem, määrinud kuuselatvu repellendiga Cervacol ja see on aidanud loomad kultuuridest eemal hoida. On veel teisigi repellente, mida metsaomanikud sõraliste peletamiseks edukalt kasutavad.
Üheks toetatavaks tegevuseks on olnud ka ulukitõrje aedade ehitamine äsja istutatud metsakultuuride ümber. Aiad jäävad sinna ka noore metsa kasvamise ajaks, kuni lagunevad. Kuna tegemist on alles viimasel kuuel-seitsmel aastal algust saanud ettevõtmisega, siis pole päris täpselt keegi analüüsinud ulukiaedade kasulikkust. Igatahes ehitus ise odavate killast pole. Esiteks valmistada aiapostid, need kohale toimetada ja maasse lüüa. Osta sadu või rohkem meetreid aiavõrku ja see postide külge kinnitada. Seejärel asuda toetuse saamiseks taotlust vormistama. Seni makstav toetus oli üldjuhul 50% vahendite maksumusest ja 3,2 eurot iga meetri ehituseks.
Tragimad metsaomanikud, kel pealehakkamist nii ehitajana kui toetuste taotlejana, on siin-seal selliseid ulukiaedu ka rajanud. Mina nende hulka ei kuulu, sest olen algusest peale pidanud võrkaeda metsas looduse risustamiseks. Olen kuulnud lugusid, kuidas väike metskitsetall on pugenud võrgu alt aeda sisse, kitseema aga jäänud väljaspoole. Tall enam tagasi pugemise kohta ei leidnud ja nii nad seal teine teiselpool aeda edasi-tagasi jooksid, kuni pisike nõrkes ja suri. Küllap on taolisi juhtumisi veelgi.
Kurvaks näiteks, milliseks surmalõksuks võib võrkaed osutuda suurele metsloomale, põdrale, on juureolev pilt Viljandimaalt. Suhteliselt pehmest ja painduvast traadist võrkaeda oli kinni jäänud ja end sisse mässinud põder. Piinarikkasse surma lõpnud looma leidis seeneline.
Ma ei tea, kas metsas ees ootavad võrkaiad on ikka parim viis ulukitega võitlemiseks. Äkki meie, metsaomanikud, loobuksime looduse risustamisest ja otsiksime uusi peletusvahendeid, kasvõi elektroonilisi hirmuteid, kui kuidagi teisiti hakkama ei saa ja tahame kõik loomad-linnud oma metsatukast eemal hoida. Või eelistame loomulikku keskkonda, kus linnud puudelt tõuke ja putukaid söövad, kiskjad haigeid ja viletsaid murravad ning me ise metsas käies jätkuvalt mõnd metsaelukat kohata võime. Ehk jõuab meieni kord arusaam, et metsakasvatus tillukesest taimest kuni palgimetsani nõuab koostööd metsaelustikuga, sõbralikku läbisaamist loodusega ja valmisolekut ka mõningasteks tagasilöökideks.
