Aasta puuks 2011 nimetatud harilik jalakas ja tema haruldasem sugulane künnapuu hoiavad veel oma kollaseid lehti ja on seetõttu teiste poolpaljaste puude vahel hõlpsasti leitavad.

Künnapuu on kantud kaitsealuste taimeliikide III kategooriasse. Temaga samas on veel metsõunapuu ja metspirnipuu. Kõrgemasse, II kaitsekategooriasse, kuuluvad puudest Viidumäel ja Sõrves looduslikult esinev tuhkpihlakas ning Saaremaal ja Hiiumaal kasvav harilik jugapuu. Neid võib leida ka inimese poolt istutatuna parkidest või aedadest, aga kaitset vajavad just loodusliku levikuga puud.

Künnapuu kui üks väärtuslik, tugev ja hästi painutatav puu on muutunud haruldaseks. Omal ajal raiuti teda hobuvankrite, regede ja lookade valmistamiseks. Ta vajab kasvamiseks niisket ja viljakat mulda, seetõttu võib künnapuid leida jõgede või ojade kallastelt.

Minu metsas kasvab jõe ääres kaks künnapuud ja kodumetsas veel üks, kõige suurem ja vanem. Kuna rahvapärimuste kohaselt teatakse künnapuud kasvavat kuni 600-aastaseks, on teda peetud ka pühaks puuks nagu tamme või pärna. Seepärast tuleks olemasolevaid noori puid hästi kohelda ja neilegi anda võimalus palju aastaid elada. Kavatsen uued leitud noored künnapuud märgistada, et neid võsalõikuse tuhinas kogemata maha ei saetaks. Tänane saak oli kolm uut noort künnapuud. Kõik nad kasvavad lähestikku vanajõe sängi põhjas või kaldal. Minu maad läbivat jõge süvendati 1950-ndate lõpus, põhjast lõhati paasi ja jõgi tõmmati sirgemaks. Kadusid kalad ja vähid. Kõverad käärud jäid aga kõrvale alles ja täituvad suurvee ajal samuti veega. Nii püsib niiskus seal ka kuival kesksuvel. See ongi vanajõgi. Rammus muld ja piisav niiskus meeldivad künnapuule. Vanajõe ümbrus on liigirikka lopsaka taimestikuga ja suviti linnurohke koht.