Unistus pärnametsast

Kui ma neliteist aastat tagasi lasin ühel poole hektari suurusel metsatükil lageraie teha, siis kasvas seal enamuspuuliigina haab. Taksaator oli 1999.a. majandamiskavas lisaks haavale kirjeldanud ka 75-aastaseid saari ja vähesel määral kaske. Pärnadest polnud juttu. Ometi olid mõned pärnad eraldisel olemas ja saemees jättis need koos saartega säilikpuudena alles.

Kuna haavik uueneb pärast lageraiet enamasti haavaga, siis kuuske ma sinna ei istutanud, jätsin looduslikule uuenemisele. Praegu teeme sellel tükil noore metsa hooldust ja on huvitav avastada, millised puuliigid siis tegelikult kasvama jäid ning milliseid muutusi on viimaste aastatega noorendikus toimunud.

Mul on olemas sama eraldise takseerandmed 2008.aastast ja oh imet! – peapuuliigiks on juba 50%-ga saanud saar, haava osakaal 20% ning 30% teised lehtpuud, sh. pärn. Nüüd, viis aastat hiljem aga lükkan harjavarre jämedusi haavakeppe ridamisi pikali maha, sest need kõik on juure pealt mädanenud ega pole ammu raasugi juurde kasvanud. Kuivanud on ka peenikesi saari, kuid enamus on terved ja sihvakad noored puud. Haavikust pole enam jälgegi.

Teises servas, raiel säilikpuudeks jäetud suurte pärnade ümbruses kasvab ka noori pärnasid, osa üsna luuavarre mõõtu. Kuuldavasti on pärn visa paljunema, istutusmaterjali kasvatatakse enamasti haljastuseks, mitte metsa istutamiseks. Seepärast on lausa õnn, kui pärnapuid looduslikult juurde tuleb. Ma ei tea, kas pärn võib paljuneda ka okstest, kui need mulda jäävad. Kuidas muidu seletada asjaolu, et kusagil 70-ndate lõpus, kui sealkandis metsakuivenduskraave kaevati, siis oli üks pärn jäänud mullavalli alla, kuid ladvaoksad ulatused põllu pool vallist välja. Just selle kõdunenud tüüka pikendusel kasvab nüüd noorte pärnade rida, mõned on alt juba 15 cm läbimõõduga.

Omaistutatud tammik mul juba on, miks mitte ka üks pärnik. Nii tamm kui pärn on ajast aega olnud eestlaste pühad puud. Pildil on tükike keskealise pärna koorest.