Ussijutt - selle aasta esimene.
Metsaistutajad räägivad, et mõnel langil on tänavu jube palju rästikuid. Mina kohtusin esimesega metsavahelisel teel täna. Üritas ühest männitukast teise minna, aga pärast poseerimist pööras otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi.
Aja jooksul olen hakanud rästikute pelgamisest võitu saama. Samasugused olendid nagu me kõik, kel õigus siin ilmas oma asju ajada. Eks see kartus ole tulnud maal elades lapseeast, kui vanemad inimesed ikka hoiatasid, et metsas ja heinamaadel võib nõeluss olla. Igaks juhuks räägitakse hirmujutud suuremaks, et laps teaks rästikust eemale hoida. Kõige jubedama elamuse sain siiski lapsena, kui kivihunnikute vahelt suuri maasikaid korjates kord rästik sõrmede vahelt läbi libises. Enne ma teda ei näinud. Pistsin karjuma ja jooksuga kodu poole. Ei saanud hammustada, lihtsalt ehmatus oli nii suur. Enam ma sinna maasikaid korjama mitte kunagi ei läinud.
Keskkooli lõpu aegu käisin augustikuus sealkandis pohlal, kus praegugi oma maadel toimetan. Pohli oli palju, aga eriliselt palju rästikuid. Et mättalt marjad ohutult kätte saada, oli mul varutud haruline oks. Sellega materdasin enne mätta üle, et usse peletada. Siis julgesin edasi korjata. Mätaste vahel käies aga olin hirmust kange, et ei saagi enam teele tagasi. Siin ja seal aina rästikud.
Hilisemast ajast, kui mul pojad suuremad olid ja sügiseti koos rabas jõhvikal käisime, leidsime rabarinnakult alla tulles auto alt rästiku. Tegelikult me teda enne ei näinudki, kui mootori käima panin ja üks poistest siis märkas, et rästik roomab auto põhja alt välja. Oli juba külm ilm, nagu jõhvikakorjamise aegu ikka, ja küllap loomake leidis sooja mootori all endale mõnusa olemise.
Praeguseks ajaks on nii palju kogemusi tulnud, et rästikute elupaigad on üsna hästi aimatavad. Mitte kunagi ei näe neid suurte puudega varjulises metsas ega ka kõrgrabas või laugaste vahel, küll aga rabarinnakul. Eriti meeldib neile risu, kuluhein ja soojad päikesepaistelised metsaservad, samuti veekogude kaldaäärsed. Silmad tuleb seal käies lahti hoida ja vaadata, kuhu jalg astub.
