Sellele võssakasvanud põllule, mis tänasel pildil näha, istutame kevadel kuused. Eespool paistavad sellekevadised siniste latvadega kuusekesed. Tagapool keset põldu on üks grupp haabu, mille kallal põdrad on hambaid proovinud. Paremal pool üle kraavi asuv põld ootab samamoodi puhastamist. Panin pildi seepärast, et näidata, millisest võsast ma loodan kuusikut kasvatada. Kui ükskord võsatöö tehtud, pildistan jälle ja näitan, milline põld siis välja näeb. Miks ma sinna koridore ei tee, olen juba varem põhjendanud.
Täna niitsin ära vaarikad, paksu rohu ja peenema võsa. Siis järgneb jämedama võsa lõikus ja arvatavasti põletan selle ära. Liiga paks risu jääks istutamisele ette. Loodetavasti teeme traditsioonilise talgupäeva ja siis on kõigil tulijail mugavam tööd teha.
Metsakasvatajad küsivad kindlasti, et miks ma seal maapinda adra või muu kamarapurustamise tehnikaga ette ei valmista. Vastus on, et see on liiga kulukas. Pinda vähe, koht asub kaugel, kuhu juurdesõit maksaks rohkem kui töö ise. Pealegi ei aita maapinna ettevalmistus rohukasvu vastu. Põllul on kohe võtta paks huumusekiht. Veel ei meeldi mulle, kui pinnas on ära songitud ja kultuuride hooldamise ajal tuleb ukerdada mööda mättaid. Ja kui juba on ilus tasane põld olemas, siis miks ei võiks olla ka tasane kuusikualune. Kui lageraielank on metsas ja läheduses kasvab veel seemneid andvaid vanu puid, siis on loodusliku uuenduse saamiseks maapinna ettevalmistamine vajalik. Enamasti katab lanki paks sambla või metsakõdu kiht ja sinna kukkuvad seemned ei jõua mullani, mis omakorda takistab nende idanemist. Põllul uueneb looduslikult vaid hall lepp, mõni haab ja remmelgas. Nende kasvatamine pole mul raskesti juurdepääsetavas kauges kohas eesmärgiks.
