Uued avastused

Pühapäeval luusisin natuke metsas, lootes korjata mõne värske seene. Külluslik aeg on möödas, aga midagi ikka leiab. Tõepoolest, riisikate kõrghooaeg on läbi, seened vanad, noori enam juurde ei tule. Natuke haavariisikaid siiski sain, mis pärast kupatamist ning koos peekoni ja sibulaga praadimist sobivad hästi seenepirukate sisse. Mõne metsšampinjoni (igal aastal ühest ja samast kohast) ja isegi paar ussitamata puravikku leidsin.

Samblase, umbes 17 aastat tagasi harvendatud, kuuse-enamusega varjulise segametsa all jäid järsku silma mulle seni tundmatud, kobarate kaupa kasvavad väiksed seened. Uurisin neid lähemalt ja siis taipasin, et sellised ju ongi need meie parimad söögiseened – lehter-kukeseened. Hallikas kübar, kollane jalg, kübara keskel auk, mis viib seenejala sisse. Selle augu pärast vist ongi nad lehtri nime saanud. Pildistama lähen mõni teine kord, tol päeval kaamerat kaasas polnud. Korjasin neid pika jalaga seeni ning koju jõudes vaatasin kõik tunnused veel seeneraamatust üle. Olidki needsamused. Panin või ja sibulaga pannile, praadisin natuke ja kallasin rammusa rõõsa koore peale. Mm… milline hõrgutis! Ma tõepoolest polnud lehter-kukeseeni varem kusagil märganud, olin ainult lugenud teiste kiidusõnu nende kohta. Nüüd on ka minul see liik leitud ja järele proovitud. Ongi hilised seened, ilmuvad septembri lõpus ja leidub oktoobriski.

Esmaspäeval hakkasin pärast nädalast pausi uuesti võsa lõikama. Pausi pidasin tervise pärast, vahepeal hakkas häirekell kehas märku andma. Mootori müra ja vibratsioon teevad oma hävitustööd, seepärast tuleb vahet pidada, häid mõtteid koguda ja vahepeal metsas niisama ringi hulkuda. See viimane mõjub eriti hästi.

Vahepeal avastasin, et kinnikasvanud kraavi põhjas kasvab punaste marjadega roomav taim. Olin teda ühes teises kohas varemgi näinud ja punaseid marju pildistanud. Sel pildil olev maavits kasvab mu kodumetsas, kus hetkel võsalõikus käsil. Mürgine taim, mürgised marjad, kuid mitte tapvalt.