Uued, vanad ja taaskasutatavad
Jutt käib siis linnupesadest. Olen viimastel aastatel tähele pannud, et linnuriigis on taaskasutus samamoodi kombeks nagu inimestelgi. Säästva looduskasutuse mõttes igati õige asi.
Oma metsaretkedel ja loodusvaatlustel on ette tulnud, et lähen hiireviu pesa piiluma, aga kopsaka risupesa on hoopis hõivanud viust varem pesitsema asunud händkakk. Juba vaatavadki üle pesaääre sassis välimusega hallid karvapuntrad – noored kakupojad.
Päris tavaline on, et pärast seda, kui kõrgelt männiladvas asuvast pesast on rongapojad välja lennanud ja pesa ümbrus rahulikuks jäänud, tuleb lõopistriku paar ja kasvatab suve teisel poolel seal oma pojad üles. Ei tea, kas ronk lubab tal tasuta oma elamist kasutada või võtab renti ka.
Mõte pesadest kirjutada küpses pärast linnuretke. Pesade kontrollimise käigus oli plaanis üle vaadata ka kanakullide ja hiireviude omad. Ühes meile teada olevas metsatukas oli/on kanakulli pesa. Leidsin selle 2005.a. pärast mitmepäevaseid otsinguid, kui augusti alguses kuulsin järjest iga päev noorte kanakullide kisa ja nägin üle tee ühest metsatukast teise lendamist. Kuna esimestel nädalatel, pärast mõningase lennuoskuse omandamist, hoitakse pesa lähedusse, siis tuligi pesa otsimisel sellest lähtuda.
Pesa sai leitud ja mitmel järgmisel aastal seal kanakulli pesitsemist jälgitud ning poegade häälitsusi kuulatud, mõnikord neid ka pildistatud. Eelmisel suvel rõngastamise käigus aga selgus, et pesas olid hoopis hiireviu kaks poega. Kanakulli poegi nägin hiljem ja tükk maad teises kohas kolmekesi koos kisamas ja ringi lendamas. Seega oli hiireviu asunud kanakulli mahajäetud pessa.
Eilseni polnud selge, kes sel aastal pesas haudub. Kuni hetkeni, mil olime sellele lähenemas ja kotkameestest esimene sosistas, et pööraksime ruttu tagasi. Pesa all maas olid kärjetükid, pesal aga pruunide seljasulgedega lind. Herilaseviu! Tema asub pesitsema teistest viudest hiljem ja alles augustis võib poegi näha. Loodus on nii seadnud, et just selleks ajaks, mil kõiksugu herilased suve lõpuks on oma pesad valmis meisterdanud ja kärgedesse priske haude sisse munenud, siis selleks ajaks on ka herilaseviul poegade toitmise aeg käes. Varem poleks nii rikkalikku toitu veel võtta. Herilaseviud on spetsialiseerunud herilaste vastsetest toituma, vanalinnud ei põlga ära ka valmikuid. Tõenäoliselt võivad neile huvi pakkuda ka maamesilaste pesad. Herilaseviud on osavad maa seest pesi välja kraapima, et sealt kärgi koos haudega kätte saada.
Suurte röövlindude puhul on tavaline, et kui üks pesa on peret hulk aastaid teeninud, siis igaks juhuks ehitatakse selle lähedale ka teine pesa tagavaraks. Kui vana muutub ohtlikuks või kasutuskõlbmatuks, kolitakse ümber uude. Mõni teine lind saab vana pesa edasi kasutada, kui peremehega pahandusi ei teki. Uute üürilistena on sagedasemad just kakud, kes ise risupesi ei ehita, aga ka eespool jutuks olnud lõopistrik või herilaseviu. On juhuseid, kus isegi kõige suurema röövlinnu, merikotka, pesa on hõivanud temast agressiivsema käitumisega kaljukotkas. Rabade valitsejal kaljukotkal endal on ka alati üks või kaks pesa tagavaraks.
Põnev on see linnu-kinnisvara arendus, vahetamine, rentimine või lammutamine. Kuni vana eluase kõlbab veel kasutada ja elupaik sobiv püsib, seni ollakse paigatruud. Pruugivad vaid tingimused ja keskkond muutuda, ehitatakse uude kohta uus pesa. Paigatruud linnud eelistavad siiski sama metsatukka või isegi sama puud, kus eelmine kodu oli.
