Väärtuslikud rabamaastikud

Päev enne pühade-eelset lumesadu käisin küla taga rabas. Paremat aega andis otsida – külmunud pinnas, kerge liikuda.

Tõusin üles rabarinnakule ja kohe jõudsin ka kunagiste turbakaevandamise aukude juurde. Kolhoosi ajal võeti sealt turvast, millest osa läks lautadesse loomadele allapanuks, osa kompostiks ja edasi põllumulla parandamiseks või puistati kasvumajadesse. Isegi kolhoosnike aiamaadele toodi, kui küsida oskasid. Tol ajal käis traktoritee otse rabarinnakust üles, nüüd on jalgrada.

Turbakaevandamise asja ma lähemalt ei tea, sest rabas käisin vaid jõhvikal. Marjule aga mindi teisest kohast ning sinna, kus turvast kaevati, asja polnud. Mingil ajal lõpetati turbavõtmine ära, rabad läksid kaitse alla. Oli veel nõukogude aeg.

Tollast kaevandamist meenutavad piklikud süvendid, mis on äärtest hakanud vähehaaval kinni kasvama. Turbavõtmise koht on lumeta talvepäeval värvirohke ja kaunis. Kuivanud kaselehed roheroosakollalilla värvi turbasamblal meenutavad eelmist sügist. Kaldapealne on kuiv, rabapinnase vesi on valgunud süvendi põhja. Üleval on kanarbikku, sookailu ja sinikavarsi, sookaski ja mände. Sügisel ehk seenigi.

Inimene on turvast võttes lõiganud ära tüki suurest rabamaastikust, ometi on loodus seda taas siluma asunud.

Pildil olevas kohas toimetas inimene viimati oma masinatega rohkem kui pool sajandit tagasi. Samast rabast leiab ligi pooleteise sajandi tagusest ajast pärit turbavõtmise auke, igal talul oma. Praeguseks on neist pärandkultuuriobjektid saanud. Mäletan, et mu lapsepõlves oli nende turbaaukude juures näha isegi kuuride jäänuseid. Rabas oli igal talul oma turbaküün, kuhu lõigatud turbapätsid kuivama laoti. Veel olen raba idaservas näinud suuri ja kandilisi, erkrohelise samblaga kinnikasvanud lohkusid. Sealt olevat mõisa aegadel klaasivabrikule turvast lõigatud. Koguni raudteerööpad viisid vabriku juurest rabasse.

Kaitstud rabamaastikud on meie rahva ja kultuuri olulised loodusmärgid.