Maa on väärtus, mille päriseks ostmise nimel olid meie esiisad valmis pikaajalist võlaorjust kandma ja meeletult tööd rügama. Maa toitis ja maa suurus näitas peremehe võimekust talu majandada ning tõstis tema positsiooni rahva silmis.

Olid ajad, mil teenete eest andis riik inimestele tasuta maad ja talusid. Maa kinkimine oli ülim austuse märk, suurim riiklik tunnustus. Seda tehti Vabadussõja kangelaste ja ka hilisemate olümpiasangarite puhul.

Kuid kas me suhtume oma esiisade higi ja verega vabaks võideldud maasse lugupidamise ja austusega? Seda on kohane meelde tuletada mitte ainult kodumaa sünnipäeval, seda võiksime tunnetada igal hetkel, mil jalg maad puudutab, ning küsida endalt: „Mida olen mina teinud selleks, et maa õitseks, vilja kannaks ja metsa kasvataks?“

Taasiseseisvumise järgses pohmeluses on liiga palju rüüstatud, rüvetatud ja maha müüdud ning Rudolf Rimmeli luuleridadest õhkub valu ja etteaimdust toimuma hakkava suhtes: „müü hingest isamaa ja hakka rõõmust kisama... kui maa on müüdud haljaks, ta hakkab klantsima, siis kisu ennast paljaks ja hakka tantsima...“ Nii tundis ta vahetult enne taasiseseisvumist ning ega suurt eksinudki. Priiskamine, lodevus ja paljaks kiskumine kipub elunormiks muutuma.

Välisriikide rahamehi nimetatakse meil investoriteks, kui nad siinset maad ostavad, ja rahustatakse, et mis te nutate, ega siis maad keegi kaasa viia ei saa, hoopis tööd pakutakse vaesele eestlasele. Unustatakse aga mainimata, et omanik võib seada oma piiranguid, mis maata põlisrahva õigusi ja võimalusi kärbivad. Nii saab alguse varjatud taasorjastamine.

Eesti inimene, kui sul on kasvõi natukegi säästusid kogutud ja kui sa oma kodumaast hoolid, siis osta ise ära see maa, mis müügis on! Kui üksinda päris oma maatükki osta ei jõua, pange rahad kokku ja asutage ühismaa ja ühismetsa ühing, vastukaaluks rahakatele Svenssonitele, Johnidele, Vasjadele või Li’dele. Omanikud ja pärijad, ärge müüge isade maad võõramaalastele, harige seda ise või rentige, kasvatage metsa ja hoidke oma laste jaoks paik, kus nad saaksid oma juuri ajada!

„Eesti maa on meie kätes!“ – kas aastakümnete tagune, kätest kinni hoides antud lubadus on meelest läinud?

See, kas parem peremees on hobitalu, suur põllumajandusühistu, väikemetsaomanik või kodumaine metsafirma, las see olla meie omavaheliste vaidluste ja kiskluste teema. Need jäävad nagunii kestma, sest oleme ju jonnakad eestlased.