Vahelduseks mere äärde

Tundus, et suvi saab enne otsa, kui metsast mere äärde jõuan. Passisin sobivat ilma ja nii sai otsustatud, et õige päev on käes. Käisin Häädemeeste rannaniidul linde vaatlemas.

Eelmisel suvel käisin seal üle kahe nädala varem ning siis pakkusid suurt huvi valget värvi hõbehaigrud – alles viimastel aastatel Liivi lahe rannikule ja mõnedele sisemaa veekogudele toitumisajaks sisse rännanud linnud. Mõni päev tagasi oli õhtul mere äärest metsa ööbima lendavaid hõbehaigruid loendatud kokku juba 192.

Mulle meeldib vaadata kaugel laiul puhkavaid kormorane, nüüd nimelt seepärast, et kalurid on nende elu kibedaks teinud ning kalastusaladelt kormorani kui konkurendi eemale peletanud. Näiteks eelmise aasta augustis linde sellel laiul polnudki, seetõttu oli taasnägemise rõõm sel korral suurem.

Pärast jahedat ööd oli rannikul päeval mõnusalt soe, ehkki päikesevalgus jõudis maale läbi kõrgete kiudpilvede. Rannikumeri oli linde täis ja pidevalt lendas neid ka taeva all. Oli merikotkaid, hallhaigruid, hõbehaigruid, pistrikke, loorkulle ja päeva lõpus saabusid roostikku ööbima pääsukesed. Enamjaolt suitsupääsukesed, sekka mõni kaldapääsuke. Loojangupildil pole taeva taustal mitte sääsed või prügi objektiivi ees, need täpid on parvena ööseks roostikku laskuvad pääsukesed.

Lisaks roolindudele liigub praegu rannikul ka metsalinde, nagu pöialpoiss, lehelind, punarind. Rannaniidul näeb kivitäkse, merel ujuvad mitut liiki pardid, kes on linnujahi hooajal eriti pelglikud ja inimest märgates tõusevad aegsasti lendu, et ohutusse kaugusse kaduda. Rannaniidul pole küll linnujaht lubatud, kuid väljaspool seda ala parte siiski kütitakse. Sellest ka nende kartlikkus. Kühmnokkluiged hoiavad ujudes suurte kivide lähedusse ega üritagi sulgimise perioodil lennata – sulestik pole selleks täiuslik.