Vaikne pühadejärgne aeg

Pidulik aastapäev on jäänud seljataha, muljeid ja vastukajasid palju kuuldud ja loetud. Elu aga läheb edasi.

Kirjutan veelkord sookurest, kelle vaatamas käimine on saanud osaks mu igapäevastest sõitudest. Sulailmadega oli lind end sisse seadnud hoopiski karjalauda taha. Ühel päeval viipas heinapalle vedav tõstukimees, et mingu ma teisele poole lauta, kurg askeldavat seal. Heinapallidest pudeneb lisaks heinale maha ka suvel sisse rullitud sitikaid, konni ja tõuke, mis kure toidumenüü mitmekesisemaks muudab. Silo vedavad ja laudas sõnnikuga kokkupuutuvad rattad kannavad endaga muudki linnule huvipakkuvat.

Sulailmadega polnud teda viljatunneli juures käimas. Hea märk on, et kurg püüab nüüd aina pikemaid vahemaid lennates läbida. Vaatluste ja fotode järgi oleme vahepeal kindlaks teinud, et sookure paremal tiival on osa sulgi puudu või katkised. Sellise tiivaga poleks ta saanudki pikka rändelendu ette võtta. Võimalik, et suve lõpupoole juhtus kurega mingi äpardus või sai kelleltki räsida. Aja möödudes peaksid uued suled kasvama.

Pühapäeva õhtul oli küla vaikne, polnud inimesi ega liikunud masinaid. Sookurg valvas töökoja õuel lumevallide vahel. Kaks metskitse passisid sealsamas ühe maja aia taga, et hämaruse varjus kure juurde platsile viljajääke nosima minna. Väiksem oli läinudsuvine sokuhakatis. Kui vahel viljatunneli juures vaatamas käin, näen lumel linnujälgede kõrval rohkelt ka metskitsede omi.

Metsloomad on muutunud inimestest sõltuvaks, hoiavad majade ja farmide juurde ega lahku sealt isegi päevavalges. Toit ja kaitstus kiskjate eest tagavad talvel ellujäämise. Selle küla rahvas elab sookurele kaasa, ei tee talle liiga ega peleta vilja juurest minema. Loodame, et kevad pole enam kaugel ja siis kohtub sookurg lõunamaalt kohale jõudvate kaaslastega ning lahkub niikuinii inimeste juurest.