Vaikus enne…

Ilmateated annavad tormihoiatusi. Veel valitseb vaikus. Lumi katab puid ja kõik on kuhugi peitu pugenud, nii loomad kui inimesed.

Olin mõne tunni metsas, põletasime eilsed oksad ära. Juurde polnud mõtet lõigata, sest kui lund ja tormi ennustav ilmateade täide läheb, jääksid lõigatud oksad lume alla. Pärast on hoopis raskem neid sealt välja sikutada. Ju tuleb sulailma ka edaspidi.

Mõtisklesin erametsa portaalist loetud teemade üle, mis praegu aktuaalsed. Seoses metsanduslike toetustega oli muu hulgas vihje, et ega nn. hobi korras metsa majandamine see päris metsandus polegi. Ja et toetusi peaksid saama rohkem need, kel metsandus peamiseks elatusallikaks. Et miks peaks kellegi hobisid riik või Euroopa Liit toetama. Nakitsegu ise oma rahakoti peal seal metsas, sest tulu neist ju majandusele ei tõuse. Aga vaat, kui ikka suur metsafirma oma tehnika ja palgatud tööjõuga asja ette võtab, siis muudkui palgid Imaverre ja energiapuit Väo jaama vuravadki. Ja kui ühel hetkel oma võsalanke vaja hooldada, on neid ikka sadades hektarites ja siis lisandub ka toetuseks vajalikke hindepunkte. 5 hektari omanik ei suuda kuidagi konkureerida suurtega, kui juhtubki küsima oma 1-le hektarile hooldustoetust. Punkte lihtsalt ei tule! Kardetavasti jääb ilma. Aga see teema teeb tusaseks ja viib mu laupäevaõhtuse jutu ummikusse. Pikemalt võiks ehk mõni teine kord (tuisuga) edasi mõtiskleda.

Tunnetasin juba EL toetuste tingimusi lugedes, et ei taha sellises konkurentsis osaleda. Kuigi olen Eesti keskmisest veidi suurem metsaomanik ja metsanduse osakaal FIE ettevõtluses on olnud üle 50%. On täiesti loomulik, et igal aastal ei saa üksnes raiuda, vahel tuleb metsale rohkem tagasi anda kui sealt eales võetud on. Mets kui elus ja muutuv organism ei peaks olema ettevõtluse ainus tuluandja.