Kui juhtun jääma kauemaks lugema või arvutis oma metsalugusid tippima, siis käin enne voodisse pugemist alati õues vaatamas-kuulamas, mis väljas toimub. Paar päeva pärast jaani tundsin, et ei tohi sedaviisi suve kõige ilusamat aega maha magada. Kell oli pool kolm, linnud juba häälitsesid ning põhjakaare taevas helendas hommiku ootuses. Otsustasin, et tuleb minna.

Sünnikodust mööda viivat teed raba poole sõites nägin viljapõldude kohal valgeid uduviirge, mis andis lootust, et ka rabas võib udu olla. Kohale jõudes nägin, et ma polnud seal üksi. Veel üks noorem naisterahvas oli linna poolt tulnud ning sammus vaikselt mööda laudteed rabajärve poole. Kaks unetut öösuitajat - nii me teineteist nimetasime.

Mis imelised lõhnad ja värske õhk olid selles järjest valgenevas rabahommikus! Vaikus ja kerge udu. Istusin laudteele maha, vaatasin roosakaks tõmbuvaid pilvi ja nende peegeldusi laukavees. Kell oli 3.48 ja päevatõusuni oli veidi aega.

Üksik hallhaigur tuli varahommikuselt käigult ja lendas üle raba.

Päike tõusis kell 4.10 ja valgus muutus minutitega. Udu hajus kiiresti, raba kõrvalt metsast kostis käo kukkumist. Veel ühe lämbe päeva hommik oli käes.