Alustasin täna võsalõikamist ühelt kunagiselt põllult jõeäärse maatüki kõige kaugemas nurgas. See on juba mitu hilissügist tavaks saanud, et teen kevadiseks metsaistutuseks ettevalmistusi. Täpselt aasta tagasi tegime seda kõrvalasuvatel põllusiiludel, kus hiljuti kultuuride hooldamise lõpetasin.
Need on mahajäetud põllud, mis katastri andmetel on kirjas metsamaana ja kust ligemale 10 aastat tagasi kraavikallastelt sai lepad küttepuudeks ära tehtud. Nüüdseks on uus võsa peale kasvanud, aga kuna koht asub veo mõttes ikka jube kauges kohas, siis olen otsustanud, et enam seal lepikut kasvada ei lase ja rajan kogu pinnale kuuseistanduse. Las siis pärast mind olla seal kuusik ja küllap järeltulijad õigeid otsuseid oskavad teha.
Loomulikult pole mul omaette nokitsedes jõudu kogu ala (üle 15 ha) korraga metsastada, siis oleme seda talgute korras teinud alates 2003.aastast, igal aastal 1-2 ha. Sel moel suudan hooldustöid ise teha, suuremaid leppi kütteks võtta, võsa rookida ja jälle uusi kuustaimi juurde istutada.
Hästi põnev on seal kauges nurgas üksinda nokitseda. Ei või kunagi teada, kes põõsast piilub või kraavis liigub. Kõrval ongi sügav kraav, mis on ühtlasi piiriks kahe maakonna vahel. Jõekäärud jäävad veidi kaugemale. Sealt tulevad koprad piki kraavi toiduotsingutele. Märkasin üle kraavi tugevasti näritud puid. Samamoodi on maakonna piir see koht, kuhu põdrad tulevad jahihooajal peitu, vastavalt sellele, kummas maakonnas parajasti jahimehed aju teevad. Minu pool kraavikaldal pole peaaegu ühtki haaba, mida põdrahambad poleks proovinud. Seepärast jätangi võsatööde ajal ka haabu kasvama, et loomadel oleks võtta. Esialgu põdrad päris noori kuuski ei hammusta, aga kui tüved juba jämedamaks muutuvad, siis neid koorivad küll.
