Vana metsa elustik

Metsas liikudes köidavad alati mu tähelepanu suured kuivanud puud, sest nendelt võib igasugu asukaid leida. Surnud puud ongi ühed suuremad elurikkuse kandjad.

Metsade liigirikkuse hoidmiseks ja rikastamiseks on välja valitud vääriselupaigad, kus inimese sekkumine on peatatud. Nii on ka minu metsades kokku kolm vääriselupaika, millede säilitamiseks olen lepingu sõlminud. Neis metsaosades toimivad vaid looduslikud protsessid. Aeg-ajalt tasub toimuvaid muutusi üle vaatamas käia.

Kui 100-aastane suur kuusk on kuivanud, kuid püsib endiselt jalul, asuvad seal tegevusse putukad, seened ja bakterid, tüve toksivad toidu (tõukude) otsingul või pesaõõnsuse rajamiseks linnud. Õõnsuses paikneva kinnisvara võivad hõivata ka oravad või nugised. Kui puu viimaks maha langeb, asustavad tüve taas uued liigid, kes pikkade aastate jooksul puitu lagundades kõik mullaks muudavad. Mullast aga kasvab uus puu.

Punased puuseened kuivanud suure kuuse tüvel meelitasid lähemalt vaatama ning esimese hooga arvasin, et vist tuletaelad. Aga miks nii punased? Pidin asjatundjaga ühendust võtma ning sain teada, et punase-musta-vöödiline võib olla ka kuuse kännupess. Must vööt on vanem, punane aga hilisem. Esineb ka helepruuni tooni kännupessu, seega seenekübara värvus võib varieeruda, kuid kindlam tunnus on valkjaskollakate pooridega alapool. Seene viljakeha ilmub puu lõhedest ja nii paistab ka pildilt. Kuuse kännupess mädandab kuivanud tüve ja pikapeale kukubki puu ümber. Kännupess ja metsaomanike hirm ehk juurepess on erinevad liigid – esimene tegutseb surnud puutüvel, teine aga rikub elusate kuusetüvede südamikke.

Sealsamas läheduses on ka üks jäme, okslik ja kuivanud männitüügas, mille õõnsusest on saanud väärt kinnisvara. Omanikuga ei õnnestunud põgusa ootamise järel küll kohtuda – ju oli parasjagu kodust ära.