Suure ja väärikas vanuses puu kõrval inimesi vaadates tunduvad nad nii väikesed, vahetpidamata ringi askeldavad ja seejärel kaugusesse hajuvad. Puu aga seisab samal kohal edasi, kuni tulevad teised inimesed, siis jälle uued.
Suur tamm on nagu maa ja aja jäävuse sümbol, esiisadest lapselasteni. Ühe inimpõlve jooksul ei märka me vana tamme juures mingeid suuri muutusi, sama võimas kui oli ta meie lapsepõlves, sellisena paistab ta ka siis, kui vanaduses kepi najal tema alt mööda käime. Mida vanemaks me ise saame, seda väärikamaks puu meie silmis muutub, samas ka kadestamisväärseks. Mida kõike tema on enne meid näinud ja mida ta pärast meid näha saab. Kui nii mõelda, siis paistavadki inimesed suure tamme kõrval väikesed kui ringi sebivad sipelgad.
Noorte tammedega on teine asi. Paneme tõru mulda ja aasta pärast ongi vaksapikkune varreke olemas. Viie aasta pärast juba inimese kõrgune, viieteistkümne pärast ligi viiemeetrine. Tüvi on siis veel sile, seda koorivad hakatuseks jänesed, pärastpoole põdrad. Kuid tamm on visa, parandab haavad ning kasvab edasi. Viiekümne aasta vanuse tamme koor on nii paks ja krobeline, et metsloomad jätavad puu rahule. Kui ka inimene tamme ei raiu, saabki ta meil viiesaja aastaseks elada.
Kui vähem kui kahe aasta pärast hakkame Eesti 100-nda sünnipäeva puhul kõik juubelitammesid istutama, siis võiks mõnda istutusauku panna korraga kaks või mitu taime kokku. Ehk kasvab neist kord samasugune võimas haruline tamm nagu Valgamaal Tõnu Mändla maadel hiljuti nägime.
