Ma üldiselt ei kuula ega loe hirmujutte vana metsa raisku minemisest ega satu paanikasse, kui näen oma metsas mõnd kuivama hakkavat vana puud. Pean seda väärikaks vananemiseks – paljud seisavad ka pärast surma hulk aastaid püsti. Rähnid taovad õhkkuiva kõva puud nagu trummi, kus erinevates kohtades eri sageduste ja kõrgustega helisid tekib – kiirest tremolost bassi tümpsuni. Kõrgele ladvatüükale lüües vibreerib kuiv puu maapinnani välja - sünnib metsamuusika.

Võtan jalad selga ja suman piki noorendiku äärt oma kõige vanema metsaeraldise poole. Noorendikes ja lehtpuumetsas on lumi paks, koorikust läbi vajudes poolde säärde. Seda vahvam on jõuda vana metsa alla, kus talve nagu polekski. Maa on paljas, samblad ja kollad rohetavad.

Vaatasin seal ringi, sest kui kunagi üldse peaks raieks minema, siis tuleb just see eraldis käsile võtta. Keskmine vanus üle 120 aasta, kuuse-männimets. Keskel lamab üks eelmisel talvel tuulest heidetud kuusk, juured püsti, kõrval üks kuivanud peenem mänd, rähn sellel trummeldamas. Siis üks hiigelsuur korpas koorega haruline kask, kes kindlasti ka minu isa ja vanaise on näinud, ja veel üks musta pässikuga (kasekäsnaga) kask suurte kuuskede keskel. Puujuurte vahel lohkudes lirtsub vesi. Maa on sula. Turnin juurtel, hindan puid ja olusid. Alusmetsa võsa võiks lõigata. Suurem metsaraie ei tule sel talvel jutuks. Oli lihtsalt uitmõte.

Pildistan võimsaid mände ega kujuta ette, et ükskord tuleb need maha võtta. Suurte puude vahel on maa kuivem, seal kasvavad kollad, vana metsa igihaljad taimed. Tean, et miski pole pärast raiet enam endine, ka kollad kaovad.

Tagasi sammun jälle üle kuusenoorendike, mis iga aastaga aina kõrgemaks ja tihedamaks muutuvad. Hea tunde ja klaaritud mõtetega asun koduteele.