Riigi sajanda juubeli eel on sobiv mõelda tagasi ajaloole ja neile, kes sellel maal enne meid elasid ja toimetasid. Minu esiisad on samas maakohas, kus mina sündisin ja praegu oma kodumetsas käin ja toimetan, elanud juba 17.sajandil. Sügavamale lihtsalt polnud arhiiviürikutes võimalik kaevuda. Tollest ajast alates on mul olemas kõigi talukohas elanud hingede ja nende hulgas ka esiisade eesnimed, kes on perepeadena kirikuraamatutes kirjas. Nimed algavad Jaanist ning korduvad seejärel vaheldumisi, ikka Mihkel või Jüri. Ka minu isa oli Jüri. Kahju vaid, et ma omal ajal puht teadmatusest seda nimede traditsiooni oma poegadel ei rakendanud.

Perenimesid hakati andma alles 1820ndatel ning juhtus, et sel ajal oli perekonnapeaks Jüri (kirjapilt Jürri), kelle isanimest Mihkel (Michel) tuletatigi perenimi Michelson, mis tähendas Jürri Micheli poeg. Nimede eestistamine toimus alles 1930ndatel.

Huvitav on ka see, et talud said oma nime koha (küla, oja, mäe, metsa jne.) nime järgi, millele liideti parajasti tol hetkel elus oleva perepea nimi. Omamoodi mõistatus on muidugi minu koduküla nimi, mille algne kirjapilt oli Kobbra. Kas see tähendas laia kaelaga mürkmadu (kust selline võis siia sattuda) või poolveelist elukat kobrast? Mitmed meie kandi vanemad talukohad kannavad 1860ndatest alanud päriseks ostmisest just paigaga seotud kaksiknimesid: Kobra Jaani, Kobra Hansu, Kobra Jüri jne. Erinevaid ajaloolisi (ja väga ilusaid) kaksiknimesid on terve Eesti täis. Mõned on väga vanad, paljud ka uuemal ajal tekkinud. Paraku kipuvad vanemad nimed reformidega kaduma.

Kodumetsas on mul mitu kiviaeda. Neid vaadates tuleb alati meelde, kuidas enne mind on esiisad palju vaeva näinud, et põldu harida ja loomi karjatada. Minu ajaks on kiviaiad ainult metsavahele või metsaserva jäänud, põldude vahel olnud kiviaiad veeti maaparandustööde käigus kõik ühte hunnikusse kokku. Vaatasin vanu ajaloolisi kaarte ja sealt saab aimu, kuhu kunagi kraavid olid kaevatud ja kuhu kiviaiad laotud. Metsas võib leida kiviaedades nn. mulguauke, kustkaudu loomi karja või koju lasti. On õnn, kui kiviaedu pole metsatöödega laiali sõidetud või kusagile mujale minema veetud. Minu metsas on nad enamasti alles. Seisavad ka pärandkultuuri objektidena registris. Pildil oleva kiviaia äärest sai paar aastat tagasi mõned kuused langetatud.