Minu kodukülast Ellamaa raba suunas, praeguse Mukre maastikukaitseala läheduses, oli kunagi omaette küla, mis nüüdseks on kaardilt ja nimena kadunud. See oli Rehemetsa. Talud tühjendati 1949.a. märtsiküüditamisega Siberisse. Praegu ei ole seal ühtki suitsu ja hoonete vundamendidki asuvad suurtes kivihunnikutes. Aga midagi ma seal ringi uidates ikkagi leidsin. Siberist tagasi tulnud perepoja käest küsisin järele, et mis küngas teil seal metsaserval kunagi oli. Vastas, et lubjapõletusahi. Terve ehituseks vajalik lubi saadi sellest ahjust.

Siiani loeti selliseid rajatisi pärandkultuuriobjektideks. Isegi kolhoosikord ja vene võim ei hakanud niisugust asja lõhkuma ja omanikule jäigi see ainsaks mälestuseks lapsepõlvest. Kulakuperede teised hooned olid ju seniks ära lõhutud, kui Siberist tagasi tuldi. Omanikukaitset ja alleshoidmist väärivad kõik hoonete või rajatiste säilinud osad ka edaspidi, mis sest, et keskkonnaministeerium sel aastal teisiti otsustas ja loobus toetamast.

Nädalatagusel käigul pildistasin oma jõeäärse maatüki kaugemas servas kunagise heinaküüni säilmeid. Peagi pole ka nendest palgijuppidest midagi alles. Aga praegu nad veel jutustavad lugusid kevadisest suurveest, haugidest, keda võis keset heinamaalompe käega püüda, suvisest heinateost ja nastikutest, kes küünis heinte all elasid. Ning talvisest reesõidust heinakoormaga küünist taluõuele. Kõige rohkem räägivad aga hoonete jäänused inimestest, kes ehitasid, harisid maad ja kasvatasid karja.

Hooned ja inimesed kaovad ning loodus tegutseb oma seaduste järgi. Mullaks ja sealt taas uueks eluks.