Pildil olev haavataelik on puuseen, mis kahjustab elusate haabade tüvesüdamikku. Metsanduslikust vaatevinklist on see seen metsakahjur ning kui teda esineb noores kasvueas haavikus, siis soovitatakse nakatunud puud kiiresti välja raiuda, et nakkus tervetele haabadele edasi ei leviks.
Vanades haavikutes esineb haavataelikut sageli, mõnes kohas on kõik haavad neid seenekehasid täis. Seentega haavad on seest mädad ja peale kehva küttepuu pole neist enam midagi saada, majanduslikus mõttes. Liigirikkuse mõttes on aga sellised haavikud väärt kasvu- ja elupaikadeks paljudele seentele, sammaldele, putukatele, aga ka haruldasele lendoravale.
Küll aga püsivad kõrge vanuseni ja ilma tüvepuidu kahjustusteta üksikud suured vanad haavad näiteks kuuse-kase segametsa keskel kasvades. Selliseid laiutavad haavahiiglasi võib ka „huntideks“ kutsuda ning ainuke hirm on, et kui need kas tormis või vanadusest enne ülejäänud metsa raiesse minemist koos juurtega maha juhtuvad langema, siis võtavad kõrvalt pool metsa endaga kaasa. Erametsades selliseid haabu leidub, peamiselt metsastunud vanade karjamaade kohtades. Üks näide oli mul kümne aasta tagusest ajast, haab rinnasdiameetriga ligi 1 meeter, läbinisti terve, puit valge. Kuid kuna oli okslik, võimsa võraga, siis mingit otstarvet peale suure hulga küttepuude ma tema kasutamiseks ei leidnud. Haavahalud lõhnavad magusalt ja on pärast paariaastast kuivamist väga hea ahjupuu.
Jätkates haavataeliku juttu, siis on kindlaks tehtud, et seen hakkab arenema just haavapuu vigastatud kohtades. Näiteks on minu pildil näha piki tüve kulgev lõhe, mis võib olla kas piksetabamusest või külmaga paisumisest tekkinud.
Teisel pildil on näha vana haava tüves üks põiki lõhe, nagu suur suu. Kas keegi on üritanud rinnakõrgusel saagi proovida või on mõne muu vigastusega tegemist, ei tea. Igatahes vanade haabade keskel liikudes on vaatamist palju ja igav ei hakka.
