Kodumetsa kraavide säravkollane varsakabi on õide puhkenud. Kohe-kohe avab õied ka seahernes, minu arvates üks kaunimaid ja õrnemaid kevadlilli.
Olen tänase päeva raisanud paberitele ja asjaajamistele. Homme saan uuesti metsa tööle. Mõnisada kuusetaime tuleb kodumetsas veel mulda panna. Tuleks nüüd raasuke vihma, sest muld on istutamiseks juba liiga kuiv.
Täna algas metsanädal. Ega mulle need kampaaniad ei meeldi, eelistan asjade loomulikku kulgemist. Kui õige aeg, siis tulebki metsa istutada. Meie metsaühistuski on kavas sel nädalal mitmeid istutustalguid. Ühest kavatsen minagi osa võtma minna. Sellest aga edaspidi.
Eilse ussijutu jätkuks veel see, et täna üritas täpselt samast kohast, kust eilne rästik tuli, veel üks üle tee roomama hakata. Tulin igaks juhuks autost välja ja põrutasin jalga vastu maad. Ega’s madu inimese jutust ju aru saa. Ussisõnu ma ka ei tea. Aga maa põrumist tajub ta küll. Pööraski tagasi kraavi poole. Mine tea, kes pärast mind seda teed pidi tuleb ja rästik võib auto alla jääda. Tänane uss oli pruuni värvi, väidetavalt on need emased. Mustad ja hallid isased. Kas sel kuuldusel ka tõepõhi all on, ma ei tea.
