Isegi töö edeneb sügisel paremini kui palaval suvepäeval. Olen nüüd hoolega kraavikaldaid rohust ja võsast puhastanud. Vana taluaseme korrastustööd jõuavad loodetavasti sel nädalal samuti lõpule. Jääb passida vihmaseid päevi, et saaks julgesti oksi põletada.

Sügisene niitmine ja võsalõikus on seepärast mõnusad, et sel aastal enam uut rohtu ja võsa juurde ei kasva ning töö tulemus säilib kevadeni. Kuluheina ja lume alla jäävad võsaraod vajuvad maadligi ning muutuvad mullaks.

Noorendike hooldamine on üks tähtis sügisene metsatöö. Kõigepealt tuleb ruumi ja hingamist anda väiksematele, et need kevadel kiiresti edasi kasvama hakkaksid. Kui kõikjale korraga ei jõua, siis vanemate noorendike hooldust saab teha ka hiljem või koguni talvel, kui just liiga paksu lund pole.

Mina pole oma metsas näinud, et ulukikahjustused oleksid hooldatud noorendikes suuremad kui võssakasvanud kohtades. Mõned kipuvad nii väitma. Küll olen püüdnud näiteks põtru meelitada nende jaoks spetsiaalselt jäetud haabade juurde. Kus võimalik, jätan noori haabu gruppidena kraavikallastele kasvama. Ja see toimib – enamasti kõik murtakse väiksena puruks ja suurematel hammustatakse koort. Kuusenoorendikud aga on rahule jäetud. Et põder tüvedelt kuusekoort käib tõmbamas, selle vastu pole ükski nooremaealine kuusk kaitstud. Nii oli aastakümneid tagasi, nii on nüüd ning jääb ka tulevikus. Vahe on ainult selles, et praegu on metsaomanikke palju, kes seda märkavad, hädakisa tõstavad ja põdratappu nõuavad.

Metskitsede kahjustustest pole meie kandis mõtet rääkida, sest neid on vähe ja needki on ümber paiknenud talude, aedade ja lautade juurde, inimeste lähedusse. Metssiga tallab, tustib ja sööb küll põllumeeste saaki, kuid metsakahjustused piirduvad paari ära hõõrutud koorega sügamispuuga. Kui siga kõdunenud oksavaalu juhtub segi tustima, et sealt tõuke kätte saada, siis teeb see pigem head – songitud mullas hakkavad puuseemned idanema.