Metsateid sõites näeme järjest sagedamini viitasid, et lähedal on veevõtukoht või tiik. Varem hoolitses RMK, et oleks metsas veevõtukohti, nüüd aga tekib neid ka eramaadele. Üks selline on päris minu kodumetsa lähedal, kus pole looduslikke ojasid või jõgesid. Eramaale rajatud veevõtukohast on vajadusel abi ka kõrval asuvale riigimetsale.
Tuletõrje veevõtukohtade kaevamiseks ja puhkeplatside väljaehitamiseks on rakendunud eurotoetuste süsteem. Mõned metsaomanikud on seda ära kasutanud ja nii tekib riburada ilusaid puhkeplatse koos varjualuste, istumiskohtade ja veeskäimise võimalustega metsadesse juurde. On, kus marjulised-seenelised oma autosid parkida saavad või niisama matkajad peatusi teha.
Tänavuse kuuma suvega on veevõtukohad metsas päris ajakohane teema. Ühelt poolt kasutavad metsloomad neid joogikohtadena, linnud suplemiseks ja sulgede puhastamiseks, aga samas muutub iga veesilm oluliseks, kui peaks metsatulekahju puhkema. Korralikult välja ehitatud juurdepääsuteed ja platsid veekogu kõrval võimaldavad seal ka suurte masinatega liikuda.
Ka minu metsas on üks tiik, mille lasin viis aastat tagasi kunagisele karjamaale kaevata, kus peale pajuvõsa midagi muud liigniiskuse tõttu ei kasvanud. Nüüd peaksin edasi mõtlema, kuidas tiigi juurde korralik juurdepääsutee ehitada.
