Veetallaja – harva kohatav lind

Eelmise neljapäeva õhtul, kui käisin ühe põldudevahelise mudase tiigi juures linde vaatlemas (vt. 22.mai blogipostitust), silmasin roostiku poolses küljes ujumas üht lindu, kes meenutas parti, kuid oli tunduvalt väiksem ning pikema peene nokaga. Sellist tegelast nägin esimest korda ega suutnud teda ka pärast linnuraamatute sirvimist õigesti määrata.

Appi tulid vilunud ornitoloogid ja kinnitasid, et tegemist on veetallajaga, kes pole pikemat aega Eestis enam pesitsenud. Veetallaja on meil kevadel ja suve lõpul vähearvukas läbirändaja, kes pesitseb Arktikas või Euraasia mandri põhjapoolsetel tundraaladel ning talvitub Aasia lõunameredel, näiteks Pärsia lahel.

Sel hetkel, kui teda jälgisin ja üle lombi paar pilti tegin, ei osanud arvatagi, et tegemist on meil sisemaa põllumajandusmaastikel üpris harva kohatava kurvitsalisega. Päev hiljem kuulsin, et lindu samas kohas enam ei olnud, ju rändas põhja poole edasi.

Veetallaja ujub nagu kerge kork veepinnal ning otsib vett keerutades toiduks putukaid või ussikesi. Pesitsusaladel olles erineb veetallaja käitumine teiste haudelindude omast selle poolest, et pärast pesalohu ehitamist ja munemist emaslind lahkub ning hauduma asub isane. Emane võib seejärel uue pesa ehitada, leida järgmise isaslinnu ja tema hoolde jätta teisedki munetud munad. Sel viisil püüavad veetallajad lühikest arktilist suve maksimaalselt ära kasutada, et võimalikult rohkem mune saaks ja et liik paljuneks.

Eestis on veetallaja kaitsealune lind, kuulub III kategooriasse.