Verevaid kausikesi ja erkrohelist sammalt

Leidsin esimesed erksavärvilised kevadekuulutajad – kolm verevat karikseent. Ilusad punased kausikesed kõdunenud lehtpuuroigaste vahel. Nende ilmumine on selge märk lähenevast kevadest. Pildile mahtus kolmest kõige suurem verev karikseen.

Olen nüüd kaks viimast päeva käinud oma metsi erinevates kohtades üle vaatamas. Käisin risti-rästi läbi veidi alla 30 aasta vanuse kuusiku, 0,7 ha suuruse päranduse kolhoosi ajast, mil selle pärast vana kuusiku lageraiet istutas üks abielupaar kodukülast. Tol ajal, 80-ndatel, istutati taimed ridadesse ja väikeste vahedega. Mulle jääb see korralikult istutatud kuusik neid inimesi alatiseks meenutama. Seal olen pärast maa tagastamist lasknud noorendiku hooldust mitmel korral teha – ilus kuusemets tuleb.

Tundsin seda paari hästi ja käisin neil vahel külas, kui naine raskelt haiget abikaasat hooldas. Nüüdseks on mõlemad läinud, noorim poeg perega tuli vanasse kodumajja tagasi.

Pärast pikka talve igatsen alati näha midagi tõeliselt rohelist. Nii jäigi juba kaugelt silma see vana kask, kus korpas tüve jalami põhjapoolset külge katab tihe roheline sammal. Sealt edasi käisin uurimas veel vana haavametsa, aga sellest järgmises loos.