Olen temast blogis varem korduvalt kirjutanud ja pilte postitanud, nii kevadel õitsevana kui sügisel marjadega. Kui metsahooldust teen ja lodjapuu ette jääb, ei raiu ma teda maha. Uuesti samasse kohta sattudes leian ta jälle eest ning rõõmustan.
Sumpasin pikema ringi metsikuks kasvanud vanajõe käärudes, sest tahtsin vaadata, kas seal talvistest metsaasukatest elumärke leidub või lumele jälgi jäetud on. Peale jänese, rebase ning ühe suurte sõrgadega metskuldi polnud keegi liikunud. Isegi nugiseid mitte, keda seal puu otsast piilumas olen näinud ja kelle jooksuaeg tulekul. Rahu ja vaikus valitses ka jääga kaanetatud jõe ääres, kus kevade poole koprad aasalt pajupõõsaid lõikama tulevad. Praegu on lume all peidus olevaid kopra-auke raske märgata, seepärast tuli astuda ettevaatlikult, et mõnda neisse mitte sisse kukkuda.
Ühel hetkel särasid mu silme ees punased marjakobarad. Kohe tuli meelde, et aasta puu 2013 on ju lodjapuu. Pigem põõsas kui puu, kel kevadel suured valged õiekobarad ja talvel verevpunased kividega marjad. Just külmal ajal ongi mõnus põõsalt paar marja kosutuseks suhu pista, hapukad ja vitamiinirikkad.
