Kevadine suurvesi oli kui unenägu, millest pole jälgegi järel. Minu metsast läbi voolavas jõekeses on vett sama vähe kui kuivadel suvedel. Põõsaste vahelt piilusin, kuidas hallhaigur keset jõge madalas vees sulistas ja kalakesi otsis.
Mullas on niiskust veel küllaldaselt. Sellist lopsakat rohtu näeb aasadel ja jõekallastel tavaliselt alles jaanipäeva paiku. Kurereha ja putked õitsevad. Angervaks ja ängelhein ulatuvad vööni. Pruugib veidi ringi liikuda või niita, siis ründavad kohe lugematud sääsehordid.
Niitsin ühe teeraja kevadel istutatud kuusepõlluni välja, et oleks ka edaspidi mõnusam taimi vaatamas käia. Juba hakkabki muret tegema, et rohi on väiksematest kuusetaimedest üle kasvanud. Üks kuu on istutusest möödas ja taimedel on noored kasvud ilusasti arenenud. Kui niiskus ja soojus samamoodi kestavad, siis ei kannata sel aastal hooldustöid suve lõppu jätta, vaid peab varem vähemalt rohu maha tallama. Kui tuleb põuane, siis kannataksid kuusetaimed rohu varjus olemist küll, aga vihmase suve puhul peab neile õhku ja valgust andma. Metsakasvatuse edukus sõltub suuresti looduslikest oludest ja ilmast, aga ka õigeaegsetest hooldustöödest. Tundub, et lihtsalt looduse ilu nautimiseks sel suvel mahti ei jää.
