Pean oma kohuseks kirjutada 18.oktoobri blogipostituses kirjeldatud ja kritiseeritud loole järgnenud positiivsest lõpust. See kraav, mis suvise metsaveoga oli umbe aetud, kaevatigi lahti ja vesi pääses taas liikuma.

Kuna tolles loos mainisin lihtsalt suurt metsafirmat, jättes nime nimetamata, tekitas see mõningast vastukaja Eesti kõige suurema firma poolt, kes sellega üldsegi seotud polnud. Seepeale pidasin õigeks saata fotod ummistunud kraavist otse kinnistu omanikfirmale, raie tegijale. Sain ka vastuse, milles tunnistati juhtunut ning tänati meeldetuletuse eest. Olevatki kiirel ajal kahe silma vahele jäänud, kuid lubati, et teevad korda. Novembri esimestel päevadel toodigi ekskavaator ning 3.novembril tegin lahti kaevatud kraavist uue pildi. See lugu on lõpetatud.


Teisel pildil on riigimetsa läbiv metsasiht kuldsete lehtede aegsel sügispäeval. Selle on lasknud siluda üks erametsaomanik, kelle metsamaa jääb riigimetsa taha ja kes suvel raiutud metsamaterjali sealtkaudu tee äärde välja vedas. Juhtus vihmane aeg olema ning metsasihile jäid porised veojäljed.

Sügisel, kui kuivaperiood saabus, märkasin sealt mööda sõites kollast buldooseriteraga linttraktorit sihi otsal seismas. Paar päeva hiljem oli metsasiht tasaseks silutud nagu parimatele tee-ehitajatele kombeks.

Nende näidetega tahan öelda, et erametsaomanikud hoolivad oma mainest. Väikesed, kel raha ja võimalusi napilt, on oma suhtumise ja töökultuuri poolest pigem suurtele eeskujuks.