Vihma-jaani mõtisklused
Rahulik võidupüha ja jaanilaupäev olid. Ei kippunud õieti toastki välja, võis telekat vaadata ja puhata. Maasikate, kartulivagude ja viljapõldude jaoks tuli jaanivihm õigel ajal.
Kahel eelneval kuival päeval sai üks tähtis ja oluline töö tehtud – vedasime kuivad küttepuud sünnikodu juurest siia kodukuuri. Sättisin ja ajastasin seda nimelt nii, et enne oleks mitu kuiva päeva. Õnneks olid need ka tuulised ja paremat hetke oleks patt tahta olnud.
Sai saunas käidud ja kõrvenõgestest viht ära proovitud. Mind hoiatati, et kastku nõgesed ikka korralikult keevasse vette enne kui nüpeldama asun. Nii ma tegingi, aga pidin pettuma, sest viht muutus peagi pehmeks nartsuks ja ihule mingit äkilist mõju ta ei avaldanud. Näiteks kadakat olen ka proovinud ja sellega naha täpiliseks peksnud. Siinkandis on kadakas looduses suur haruldus ning aeda kasvama pandud ainukest põõsast ei raatsi ahistada. Peab jääma kase- või tammeviha juurde.
Istusime vihmaeelsel soojal õhtul naabritega aias ja sõime grillahjus suitsutatud lõhet. Jaanilaupäeval saime jälle kokku, seekord oli liha grill ja tubane istumine. Rääkisime elust, tervisest, toidust, rahast ja selle nimel töötamisest. Ületee naabrimees ütles välja ühe elutõe, mis pani päris mõtlema.
Vestluse käigus mainisin, et olen edukatele metsanduses tegutsevatele ja vaevalt 40-ndates eluaastates meestele öelnud, et miks nad nii meeletult rabelevad – lõpetame me ju kõik ühtmoodi ja ühes kohas, kus pole ei raha, kokkuostetud maid ega muud rikkust vaja. Autos sõiteski aetakse vahetpidamata tööasju, sest kohe-kohe langeb palgi hind ja ülehomme ei võta laev enam paberipuud vastu ja samas vaimus edasi. Üks meeletu võidujooks, nii et veri väljas. Ütlen, et äkki võtaks veidi aega pere ja laste jaoks ning loobuks pidevast äri kasvatamisest. Ei saavat, sest harvesteride-traktorite-koppade liisingud kaela peal, üks magus metsakinnistu pandi just müüki ja konkurendid ei maga. Iseenda ehitatud lõks?
Mis siia mu pensionärist naabrimees nüüd puutub? Vaat, tema oli ka nooremalt, teise riigikorra ajal, just samasugune rabaja, kutsusime teda „hulluks“, kes ei pidanud puhkepäevi, viinatilka ei võtnud, sekeldas tulusaid tööotsi ja ajas tolle aja kohta rohkem raha kokku kui teised. Tööd tegi tõesti hullumoodi. Ostis ja ehitas mida vaja. Lõpuks võttis endast tublisti noorema naise. Elavadki rahus, teevad praegugi tööd ega kurda.
Küsisin siis, et miks mehed sedaviisi rabavad. NAISTE pärast ju – selline vastus oli. Et vaata ringi, Leili, ka looduses on nii, et emased valivad suuremate sarvedega tugevamaid pulle, linnuriigiski vaadatakse, kel uhkemad suled ja ilusam lauluhääl.
Eks ta mõtlema pani natukeseks küll. Pööraselt tööd rabav mees, majad, autod, metsad-maad ja raha – aga aega pole... Pole aega hingata, mõelda, lapsi õpetada, naisega rääkida, elada ja rõõmustada. Kuni ükskord looduse häirekell rinnus märku annab ja teada saad, et nii vähe ongi lõpuni jäänud, küll siis tahaks veel teha ja olla. Istuda jaanitule ääres, käia metsaradu, näha jaaniussikeste tulesid, tunda ööviiulite meeletuks tegevat lõhna ja mõista, et meile antud ainus elu on imeline.
