Passisin juba pikemat aega sobivat ilma, et saaks metsas vana taluaseme lõkkeplatsil tuld teha. Nüüd üks selline päev tuli, tuulevaikne ja märg.
Kodus käib kahes toas remont, kust tõmbasin seintelt maha vanad tapeedikihid, alumised aastatest 1960. Keerasin kõik puntide kaupa rulli, viisin kuuri ja ootasin aega, mil saaks kusagil lõkkes ära põletada. Paberikonteinerisse selliseid kliistriseid tapeete pole minu meelest kohane viia.
Jaanituld seekord ei teinud ning üldse on suvel keeruline õiget tuletegemise päeva leida. Nüüd aga juhtus üle hulga aja tuulevaikne ilm olema, hommikul sadas veidi ja niiskust oli ka. Pakkisin tapeedipundid autosse (ainult pooled mahtusid ära) ning sõitsin jõe taha platsile.
Viimati põletasime kevadel enne lume sulamist seal oksi, hiljem polegi tuld teinud. Varasemast ajast on platsil terve kuhi põletamiseks varutud pakke, millest osa hakkab seismisest pehastuma.
Tapeedid võtsid särinal tuld, pakud ladusin peale – ilus lõke sai. Uus vihmasadu ei lasknud end kaua oodata. Sobiva ilma korral pean sama kordama, sest terve hunnik tapeedijääke on veel kuuris äraviimise ootel.
Mõtlen siin, et mis maal viga elada, kui oma maja ja oma maa olemas. Auto peab ka olema, maal ilma selleta ei saa. Väikest lõket võib vihmasel ajal ja hoonetest kaugemal samuti teha. Ei kujuta ette, kuhu omal käel linnakorterit remontides äraviskamisele minev puit või muud jäägid üldse panna.
Tellida kõva raha eest suur konteiner, kuhu kogu sodi alates krohvipurust, kividest, klaasist, lauajuppidest, plaatidest ja tapeedist kõik segamini visatakse? Prügimajandus on kõva äri. Aga kuhu nemad jäätmed viivad? Osa kraamist, kui seda eelnevalt sorteerida, põleks edukalt kateldes ära. Maainimene põletab ehituspuidu jäägid ise ahjus ära või teeb väljas lõkke, kividega täidab teeauke – raisku ei lähe miskit ja raha kulub vähem, ainult et tööd tuleb endal kogu aeg teha.
