Selline, nagu pildilt paistab, nägi metsa poole viiv põllutee välja päev pärast puude väljatoomise lõppu mööda neidsamu jälgi. Kergelt külmunud pinnas kannatas koormad ära ja jälgi praktiliselt ei jäänud. Päev hiljem aga lainetas samal põllul vesi. Metsas hoidsid pinnast paksud oksavaalud.

Loodus oli minu poolt ega lasknud asjal nii hulluks minna kui täpselt aasta tagasi, kui samuti metsa vedasime. Tagajärjeks oli see, et kevadel sai rohkem kui nädal aega põllult koristatud kividest teed laduda. Sellest siin postitustes üksjagu pilte ka, 20. ja 27.mail 2016. Seekord seda tegema ei pea.

Raiemaht oli väike ning kõik ladvad, mõned remmelgad, ühe vigastatud männi tüveosa, lõhedega kask ning palgi järkamisel välja prakeeritud tüvepakud, mis suuremate koguste puhul tavaliselt paberipuu hulka läheksid, lasin küttevirna panna.

Viimase koorma otsas tõime langilt välja ka kuusepalgi langetamise järel tüükaotsast maha saetud nn. kabad, millest saab nii pliidi- kui ahjupuid lõhkuda. Olen tänulik kohalikule ettevõtjale, kel jätkub kannatust ja mõistmist taolisele „järelnoppimistööle“ aega raisata. Vaevalt ma mõnelt võõralt masinamehelt oleksin sellist lisatööd julgenud paluda. Külakogukonna inimeste vaheline suhtlemine on enamasti üksteist abistav ja hooliv. Nii pole üksnes metsatööde puhul, vaid kehtib muudes olukordades samamoodi. Kasvõi selle pärast tasub maal elada.