Mina alustasin oma metsatöid pensionieelsel ajal, tõsisemad tegemised aga algasid pensionärina. Kiirustasin, sest olin püstitanud eesmärgi kõik võsastunud ja mahajäetud põllusiilud ning raiesse läinud langid võimalikult kiiresti metsastada. Teadsin, et metsa kasvatamine nõuab palju tööd, hoolt ja jõudu ning võtab hulk aastaid. Töö vilju ei pruugigi näha. Kõige rohkem kartsin, et ühel hetkel kaob energia ja ka füüsiline võimekus noort metsa ise hooldada, mis paratamatult meie kõigiga juhtub. Seepärast rabasin kuis jaksasin.

Kuni jalg tatsub ja silm seletab, saan varem tehtut vaadates öelda, et ise tehtud, hästi tehtud. Pildil on vanadele, lepikusse kasvanud talupõldudele 2003.a. istutatud kuused, kõik oma käega mulda pandud. Sel ajal ma veel talguid ei korraldanud.

Enne istutamist sai nii põllukraavidelt kui põldudele laienenud küps hall-lepik küttepuudeks saetud. Oksad sai keset põldu koondada ning kevadel kummalegi poole oksavaalu kolm rida kuusetaimi istutada. Tagantjärele mõeldes oli see üks suur heitlus kuusetaimede ellujäämise nimel ja mitmeaastane kahevõitlus võsaga. Praegust pilti vaadates on keskel vaevu nähtav see kunagine oksavaalu koht – nagu poleks olnudki. Kuused muudkui sirguvad, vaja vaid nende vahele tungivat lepikut aeg-ajalt ohjeldada.

Selle kohaga on seotud suured metskitse kahjustused. Teisel ja kolmandal talvel pärast istutamist sõid kitsed kõigil kuusetaimedel ladvad ära, sest loomi oli tol ajal (2005-2006) väga palju. Aga pärast paariaastast põdemist kasvatasid kuused uued ladvad ning kasvasid edasi. Mina õppisin vahepeal järgmisi taimi repellendiga määrima. Tuli hoolas olla ning ulukikahjusid ennetada.

Võõras ei oskaks seda pilti vaadates arvata, kui palju need kuused on pidanud enne üle elama, et nüüd nii uhkelt end sirgu võivad ajada. Mina õnneks tean.