Uus jahiseadus on vastu võetud ja nagu on mainitud, olevat see kompromiss maaomanike ja jahimeeste vahel. Arvestades pikka menetlemisaega ja avalikkuses möllanud kirgi, siis vist võibki nii öelda. Seaduse tegelik mõju avaldub alles mõne aasta pärast. Ainus kasulik asi oli see, et kõik said suud puhtaks rääkida ja üldsus sai seinast seina arvamusi kuulda.
Kõrvalt oli päris naljakas jälgida erinevate poolte ja organisatsioonide heitlusi. Natuke sarnanesid need erakondade valimisvõitlusega, kus kõike ei tasu surmtõsiselt võtta. Ainukesed, kes minu kurvastuseks diskussioonis tagaplaanile jäid, olid teadlased, ulukibioloogid. Nende arvamustel on kaalu, sest peamine, milleks jahiseadust üldse vaja läheb, pole esimesena mitte see, kelle maal jahimehe jalg astub, vaid ennekõike teaduslikult põhjendatud arvukusega elujõulise ulukipopulatsiooni säilitamine.
Jahiseaduse eelnõu ettevalmistamise alguses uskusin, et uus seadus parandab jahimeeste ja maaomanike suhteid ning jahipidamise aluseks eramaadel saabki maaomanikuga sõlmitud leping. Lähtusin oma 2001. aastast pärit kogemusest, kui lepingu tegime, millest alates on kohalike jahimeestega suhtlemine mõlema poole huvisid austav. Kohtume igal kevadel minu metsaistutustalgutel ning kõik vajalikud jutud saavad räägitud. Seepärast oli ja on mul väike lootus, et kui kõik teisedki omavahel kokku saaksid ja lepingud alla kirjutaksid, lahenevad nii mõnedki vastuolud.
Aga kus sa sellega! Egod on ju suured, mis ei lase rahumeelselt asju arutada ja kokku leppida. Maaomanikud nägid võimalust jahirendilt raha teenida ja lootsid seni riigi pädevuses oleva jahikorralduse enda kätte haarata. Pidavat euroopalik tava olema.
Mina arvan, et Eestis võiksid eesti tavad säilida. Üks näide seadusesse sisse kirjutatud euroopalikust jahipidamisviisist, mis minu arvates meie oludesse ei sobi, on vibujaht. Hoidku taevas, kui keegi võõras vibukütt mul jõe kaldal põõsastes kopraid passib ja noole hääletult jõe teisele kaldale lennutab. Ütlen võõras seepärast, et vaevalt meie omad jahimehed kalli püssi kõrvale veel kallist vibu soetama hakkavad, et väikeulukeid püüda.
Mul on siiralt kahju erametsaliidu juhtidest, kes tohutult aega, energiat ja närve jahiseadusse soovitud tulemuste saamiseks kulutasid ja igast kandist sõimata said. Tagantjärelegi kritiseerivad mõned maaomanikud neid liigse järeleandlikkuse pärast, sest esialgne eesmärk jäi ju saavutamata.
Samal ajal kannatas üks metsaomanike huvide kaitsmist vääriv asi – MAK metsandustoetused perioodiks 2014-2020, sest EML-l ei jätkunud jahiseaduse kõrval enam vajalikku jõudu põllumajandusministri veenmiseks. Miks metsandust koordineeriv keskkonnaministeerium pole ministeeriumide omavahelises suhtlemises metsandusmeedet kaitsnud, on täiesti arusaamatu. Nii jäävad metsaomanikud tulevikus ilma kaitsealuste metsade (Natura) toetustest ja vähenevad teisedki metsade hooldamiseks mõeldud EL rahad.
Ei pälvinud erametsanduse juhtide tähelepanu ka minu ettepanek kuulutada erametsades välja kevadine raie-, linnu- ja poegimisrahu, nagu kehtib see juba ammu riigimetsades.
On kurb, kui majandusedukus seatakse looduskeskkonna tasakaalus hoidmisest kõrgemale. Aluseks peaks olema teaduspõhine lähenemine metsade majandamisele ja elurikkuse kaitsele, sealhulgas ka ulukite küttimismahtude ja taluvusarvukuse määramisele. Metsad rahaks, ulukid rahaks, õhk ja vesi rahaks - mis sellest lõpuks välja tuleb? Kas nii, nagu vana indiaanlane on hoiatanud, et kui on tapetud viimane loom, raiutud viimane mets ja ära solgitud ainus allesjäänud allikas, avastab inimene, et raha ei kõlbagi süüa?
