Üks noor pulksarvedega põdrapull langes nädala lõpus siin huntide saagiks. Jahimehed märkasid tiirutavaid ronkasid ja see annab kohe märku, et metsas on midagi juhtunud, läheduses võib olla surnud või tapetud loom.
Põdra- ja hundijäljed viisid riigimetsa võsases noorendikus kohani, kus põder oli ellujäämise nimel pika heitluse pidanud ja kus hundid võitjaks jäid. Kiskjad olid elusa põdra küljest asunud tagantpoolt pehmet kintsuliha rebima ja sööma. Pea küljest olid söödud ära mokad. Põdra kõri ja kael polnud läbi näritud, seega tapeti loom pika piinamise tulemusel.
Kuulsin sellest laupäeva õhtul ja pühapäeval valgel ajal käisin ise kohapeal vaatamas. Põdrakorjuse asukoha reedavad seal ringi lendavad või puu otsas istuvad rongad, kelle jaoks tähendab suure looma korjus tükiks ajaks täiskõhtu.
End liha täis õginud hundid olid murdmiskohast edasi liikunud minu metsa, kus jälitaja nende magamisasemeni jõudis ja hundid laiali jooksid. Ühe huntidest, 38-kilose isase, surmas jahimehe kuul minu kodupõllul, kui loom metsast lagedale ilmus. Teist hunti nähti teisele poole jooksmas ja tema pääses eluga.
Kas põdra suutsid maha murda vaid kaks hunti või oli neid rohkem, seda ei tea. Korjuse ümber oli suur ala võitluse jälgi, karvu, nahatükke ja verd täis.
Metsad on metssigadest tühjaks jäänud ning hundid murravad ellujäämiseks nüüd suuremaid sõralisi - põtru ja hirvesid. Hundid on karjana koos tegutsedes osavad tapjad. Metskitsest jääb mitmele hundile väheks, kits on pigem ilvese saakloom.
Ei ole minu asi siin arutleda, kas hunte on meil palju või parasjagu, seda tehku targemad. Mäletan lapsepõlvest, et sõjajärgsetel aegadel oli külas pidev hundihirm, ja mitte ainult kariloomade pärast, siis räägiti, et ründavad inimesi.
Aga ikkagi - mingi märk loodusliku tasakaalu nihkest võiks olla kasvõi see, et ühel ja samal päeval nähti siitkandi jahipiirkondades hunte eraldi kolmes kohas. Kõige suurem kari olevat 14-pealine, teises kohas veel 5 looma ning lisaks need, kes pildil oleva põdrapulli murdsid. Võib arvata, et tänavuste põdravasikate vähesuse üheks põhjuseks võivadki olla huntide ründed praeguse lume tulekule eelnenud ajast, mil tapatööst silmnähtavaid jälgi maha ei jäänudki.
