Sookure siiajäämine karmil talveajal, kui teised liigikaaslased Aafrikasse ära lendasid, oli erandlik ning pani muretsema, kuidas lind külma ja lumise aja suudab üle elada. Seepärast oli ta mul novembrist kuni kevade alguseni iga päev mõtetes ning sõitsin korra päevas vaatama, kas lind elus. Pidas vastu, sõi farmi söödahoidla juures muljutud vilja ning tegi lühemaid lende külamajade vahel. Päevad läksid pikemaks, lumi hakkas sulama ning sookured lõunamaalt saabuma. Küllap liitus temagi rändelt tulnud kaaslastega ja ehk elab siiani.

Vöötkakud seevastu on põhjamaa linnud ning Eestisse satuvad paremate toitumisalade otsingul. Elurikkuse linnuvaatluste hulgas on juba sügisest saadik üsna arvukalt vöötkakkude kohta sissekandeid. Peamiselt on neid kohatud Läänemaal, aga ka meie ja Suure-Jaani kandis.

Pildil olevat lindu nähti juba oktoobri lõpus, mina pildistasin teda esimest korda novembri alguses. Hiljem pole ta sellest kohast suurt eemal käinud ja külarahvas näeb teda vaat et iga päev. Ka minul on dokumenteerimiseks tehtud fotosid päris suur hulk, et hiljem saaks üle vaadata, kui kaua põhjamaine kakk meil paigal püsis.

Eile aga tuli uudis, et külas on ühesuguseid kakkusid juba kaks. Istusid hämaruse saabudes taluõues ühe ja sama puu otsas. Polnud märgata, et nad oleksid teineteise suhtes vaenulikkust üles näidanud. Samasoolised tavaliselt omavahel sõbralikud ei ole. Mul süda rõõmustab, et äkki saab kahest vöödilisest paar ja mis veelgi vahvam, kui nad meile pesitsema jääksid.

Proovisin päeval ekstra passida, kas ka jahiretkel kaks kakku koos käivad. Ootasin tükk aega, kuid nii postil, siis traadil, seejärel oksal tegutses vaid üks lind. Jälgis maapinda, sööstis mitmel korral loodetava saagi (hiire) suunas, paraku tühja. Kui edaspidi peaks õnnestuma kaht kakku koos pildile saada, oleks see kindel tõestus paari olemasolust. Seniks kannatust.