89-aastane metsamees ÜLO ERIK: metsast rääkides peaks midagi metsast ka teadma

 (30)

89-aastane metsamees ÜLO ERIK: metsast rääkides peaks midagi metsast ka teadma
Erakogu

Tänane linnainimeste metsapaanika meenutab mulle Stalini aega, mil käsu korras ja vangilaagri ähvardusel sunniti metsas kaasa minema üleliiduliste kampaaniatega, millel metsandusega polnud mitte mingisugust pistmist.

Mina olen metsaga seotud 89 aastat ehk sündimisest peale, sest minu isa oli metsaülem. Kõik esimesed muljed, mis on jäänud siiamaani meelde, on seotud metsaga. Loomulikult läksin metsandust ka õppima. 1945. aastal, kui lõpetasin keskkooli, õpetati seda Tartu riikliku ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonnas.

Pärast ülikooli lõpetamist määrati mind Järvamaa metsamajandi inseneriks. Metsamajandi direktoriks oli vana tšekist Ivan Lunin. Tol ajal viidi ellu suurt stalinlikku looduse ümberkujundamise plaani. Meil tuli selleks suurtes kogustes tammetõrusid korjata ja need Venemaale saata.

Lunin käis metsamajandi teise, vene keelt oskava inseneriga ühes mõisapargis: näita nüüd mulle, mis puu see on, kust tõrusid saab. Kui insener käega näitas, et seal kasvab, läks hoopis vahtra alla. Lõpuks leidis tamme ka üles ja selle alt kümmekond tõru. Siis pistnud karjuma: seltsimees Stalin käskis kõik tõrud korjata, miks siin need maas on! Ei tahetud neid tõrusid, põllukaitseribadesse, mille tarvis neid justkui koguti, istutati hoopis kiire kasvuga itaalia paplid. Mida teha Stalini käsul korjatud tõrudega? Teatud osa kasvatati taimlates istikuteks ja viidi ka metsakultuuri. Seal oli nende eluiga üürike, sest tamme koor on magustoit metskitsedele ja põtradele.

Seotud lood:

Metsameheks õpitakse

Stalin suri 1953. aasta 5. märtsil. Seda päeva loen oma elu kõige oodatumaks sündmuseks. Ütlen seda kõigile, kel see aeg meelest läinud. Läks kaua, enne kui asjad hakkasid paremaks muutuma. Mina selle aja jooksul jõudsin olla Purdi metsaülem ja Stalini surma ajal töötasin Järvakandi metsaülemana. Sealt läksin Pärnu metsamajandisse, sest Järvakandi metskonnas läks elu liiga ohtlikuks ‒ isa, keda süüdistati omakaitserühma organiseerimises, sai 25 pluss 5 aastat vangilaagrit ja mindki hakati NKVD-s pinnima 1941. aasta sündmuste pärast. Isa hiljem amnesteeriti.

Kõige ilusamaks metsameheajaks pean seda, kui olin Suure-Jaani metsamajandis neli aastat vanemmetsaülem. Tol ajal oli direktoriks eesti mees, kes metsandusest suurt midagi ei teadnud. Erandlikult ei hakanud ta oma tahtmisi peale suruma, vaid laskis minul kõike ise teha ja otsustada. Hiljem olin 7 aastat ise direktor, kuid siis tuli ajada ka palju ebameeldivaid poliitilisi asju.

Metsamajandites raiuti metsa kindla kava järgi, nagu oli määratud. Kellelgi ei tulnud sellist mõtetki, et kas raiutakse rohkem, vähem või hoopis valesti. See oli niivõrd selge, kuidas just teha tuleb. Raiujad olid teised – metsatööstus, aga metsamajandi pool oli, kus jälgiti, et midagi viltu ei tehta.

Muidugi oli ka igasuguseid eriolukordi, näiteks kui tromb murdis terve kvartali kuusikut maha. Kõik see tuli ka kohe uuesti metsastada.

Üks hull asi oli veel – kuuse-kooreüraskite rüüste. Huuksi metskonna Müüsleri vahtkonnas ei jõutud kogu tuulemurdu ära koristada, aga kooreüraskid lähevad just vigastada saanud puude kallale. Kui neid on palju, siis ei pea ka terved puud sellele rüüstele vastu. Mets sai putukatest kahjustatud terve vahtkonna ulatuses.

Puutusime kokku ka nende küsimustega, mille üle praegu palju vaieldakse, kas või kuuse raievanus. Toon ühe näite ajast, kui olin veel Purdi metsaülem. Seal kohalikule kolhoosile lubati 100 tihumeetrit puitu ja kolhoosi esimees, kohalik mees, ei võtnud mind kuulda, vaid nõudis kategooriliselt, et need puud tuleb võtta ühest konkreetsest, väljastpoolt vaadates ilusast metsaosast. Pärast raiet tuli süüdistama, et nii, teed siin sabotaaži – suur osa saadud palkidest olid alt mädad. Ise ta tahtis just sealt neid puid, kus oli 80-aastane kuusik ja ette teada, et selles kasvukohas on juurepess sees.

Praktikat toetab teadus

Elutee tõi mind Suure-Jaanist Tartusse ‒ tolle aja minister Heino Teder, kes oli ka mu kooli- ja kursusevend, pakkus metsainstituudi direktori kohta, mille vastu võtsin. Hakkasime seda instituuti üles ehitama. Eks palju oli ka seda, mis oli vastumeelt, kuid käis tollal direktori ametiga kaasas. Mõtlen neid igasuguseid presiidiumisse valimisi jne. Aga instituudi puukoolis hakkasime metsaistutusmaterjali kasvatama ja sellest kujunes välja tänapäevane kasvatus.

Eesti metsateadus on pikema ajalooga. Paljud tänapäeva Eesti metsateadlased alustasid oma teadustööd aga just metsainstituudis. Seal tehti tõsist teadust. Ma ise hakkasin lõpuks rohkem huvi tundma võõramaa puude kasvatamise vastu. Propageerisin eurojaapani lehist. Söe arboreetumis poeg Mart hiljuti tegi mõõtmisi ja selgus, et kui need minu tellitud seemnest kasvatatud lehised ritta seada, tuleks sellise puistu hektaritagavaraks kõigest 40-aastaselt üle 1200 tihumeetri.

Ükskord sai isu täis mõttetutest lisakohustustest, tulin instituudist ära, kus natuke aega olin veel ka vanemteadur. Pärast seda tegelesin 20 aastat oma puukoolidega ning dendroloogia õpetamisega tehnikumis ja kutsekoolis. Õppisin pookimise selgeks. Olen pookinud ligikaudu 22 000 puud ja põõsast ning neid võib praegugi kohata mitmel pool Eestimaal.

Usaldage asjatundjaid!

Naljaviluks ütlen nagu üks nõukogudeaegne Tartu parteikomitee tegelane, kes pidudel alustas oma kõnet vigases eesti keeles: „Seltsimehed, ilma mjetsata teat paljut küsimused lahendad ei saa...” Eks ta peole tuli viinavõtmise pärast, aga metsa tähtsuse kohta ütles õigesti. Teine asi, mida ma meeles pean ja millest mu poeg on kusagil juba ka kirjutanud, on üks seik Suure-Jaani metsamajandi päevilt, kui läksime Viljandi rajooni peaarhitektiga vaidlema ühe ehitatava maja asukoha üle. Siis ta ütles sõnad, mis mul eluaeg meeles: teie ärge tulge mind õpetama, kuidas maju ehitatakse, nii nagu mina ei tule teid õpetama, kuidas metsa kasvatada. Selle jutu peale andsin järele ja maja asukoha asjus oli loomulikult õigus temal, kuigi mina võinuksin talitada ikkagi oma jonni järgi.

Selle arhitekti sõnu tasub meeles pidada teistelgi. Metsas kehtivad omad seadused. Kellelgi, kes asja ei tunne, pole vaja sinna nina vahele toppida. Tuleb näha suurt pilti ajas. Asjatundjaid ja praktikuid tuleb rohkem usaldada.

Mul oli selline juhus, et Rootsist tulnud sugulased tahtsid näha paikasid endise Audru metskonna maadel, mis on ka minu lapsepõlvemaad. Sõitsime kohale ja ma ei uskunud oma silmi: koduümbruse männik, kus viimati 5-aastasena käisin, oli enamvähem samasugune nagu lasepõlves. Tegelikult see männik umbes tol ajal ka raiuti, siis kohe kultiveeriti ja on nüüd uuesti nii suureks kasvanud. See on asi, millele tänapäeva inimesed, kes metsaga lähemalt kokku ei puutu, ei taha mõtelda. Nad ütlevad, et nüüd raiuti ja nüüd jääbki lagedaks. Aga vaatepilt metsas muutub kogu aeg – kus lage, sinna hakkab kohe uus taimestik peale kasvama.

Nüüd käib suur kära, et Tartumaale ehitatakse uus tselluloositehas, mis haiseb ja solgib vee ära. Kust sa seda tead!? Välismaal on palju suuremaid tehaseid, kus vesi on praktiliselt puhas. Haisevad vanad tehased, mis ehitatud vana tehnoloogia baasil. Tänapäeva linnastunud ühiskond on teaduse, uuringud ja faktid äärmuslaste lobitöö tõttu kõrvale jätnud, aga just neid tuleb sellistes otsustusprotsessides arvestada, mitte äärmuslaste segast juttu. Soovitan korraldada tutvumisreisi mõnesse kaasaegsesse tehasesse. Ja siis räägime edasi.

Mõtelge enne ütlemist!

Inimene, kes pole metsas töötanud, ei peaks metsas töötajatele peale suruma oma vaateid selle kohta, mida seal on vaja teha. Meie metsandusharidus on väga kõrgel tasemel ja sama käib ka praktikutest teadlaste kohta. Kujutage ette, et olete metsaomanik, ja keegi, kes ühtegi ametlikku statistikat ega aruandlust ei usu, tuleb teile kõhutunde pealt ütlema: sa ei tea, mis sinu metsas toimub. Kas sellise inimesega on üldse mõtet edasi rääkida ja teda kuulata? Ilmselt mitte.

Minu aktiivsel metsameheajal käis metsaraie nii, et kõik puud mõõdeti-hinnati üle, andmed pandi paberile kirja. Kui mõtlen, mis võimalused tänapäeval metsade arvestuseks on, võib julgelt öelda, et see on kümme korda täpsemaks läinud. Täpne arvestus käib metsas ju täna ka. Kui aru ei saa, kuulake, mida praktikutest metsateadlased räägivad või kirjutavad! Lugege näiteks Hardi Tullust, kes ka alustas omaaegses metsainstituudis.

Mäletan üht juhtumit, kui Järvakandi metsaülemana pidin minema Vändra rajooni ülemustele aru andma. Esimene sekretär kargas mulle mingi ütlemise peale kallale, et kuidas saate nii arvata. Mina tõusin püsti ja ütlesin: olen lõpetanud metsandusteaduskonna sel ja sel aastal ja meid õpetati niimoodi. Seepeale oli temal suu kinni ja hiljem küsis minult alati nõu.

On tõsi, et nõukogude ajal minister Heino Teder ei lasknud Eestis kõiki metsaraieid teha, eriti just endistel talumaadel. Talust pärit inimesena ta hoidis endiste talude maid, kus ju ka paljudele heina- ja karjamaadele selle ajaga mets peale kasvas. Teder ei tahtnud seda ressurssi kasutada nõukogude võimu hüvanguks, sest Eesti taasiseseisvumise lootus ei olnud tal kunagi kadunud.

Nüüd, kui inimesed on oma isade-vanaisade maad ja metsad tagasi saanud, on äkki oma kaasmaalased need, kes on hakanud süüdistama selle eest, et nad neid maid kasutavad ja metsi majandavad. Kas mõtlemisvõimet enam üldse ei ole?!


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare