Bioloog Tõnu Ploompuu: Silmamoondamispõhine Eesti metsandus?
Metsanduses toimunud teoreetilised optimeerimised
Eesti metsaseadus on arenenud metsa ühefunktsioonilisemaks muutmise suunas. Tõsised sammud selles suunas tehti eelmise metsaseadusega, praegu on suundumus monofuntsionaalsust sammuke veelgi süvendada. Metsi optimeeritakse tselluloosipõldudeks, teist osa tehakse looduskaitse tootmise maadeks, kolmandat turistide tallermaaks. Senistest inimese eluga mitmel viisil seotud metsadest jäävad vaid riismed, kuigi metsamaa pindala kasvab, tselluloosi juurdekasv suureneb.
Varjatud raieea alandamisest tahetakse nüüd astuda avalikustamise sammuke.
Teisalt on viimastel kümnenditel toimunud metsainfo „korrastamine”. See algas Exceli tabeli vabastamisega „liigsest” „segasest” infost, kohalikku teavet kõige paremini valdavate metsavahtide ja metskondade likvideerimisega, metsamajanditele alutamisega metskondade nime all. Pole teavet, pole probleemi.
Muutused saadavas puidus
Kõige suurem osa metsi tahetakse ohverdada kiireniitelisteks tselluloosipõldudeks. Sellega kaob metsas võimalus kvaliteetpuidu saamiseks. Puiduna on väärtuslikum tihedate aastarõngastega puit, mis moodustub pika aja jooksul kehvade kasvukohtade puudel või vanemate puude tüve välimises osas. Samuti on hinnalisem oksteta puit, mis kasvab laasunud tüvedel peale jällegi alles aastatega.
Kõvadel lehtpuudel, samuti männil ehituspuiduna, on kõrgema kvaliteediga lülipuit – taime poolt konserveeritud tugevam ja keskkonnas vastupidavam tüve vanem ja enamasti teisevärviline sisemine puit. 50-60 aastase raieringi puhul on selliste omadustega puit alles kujunemise alguses. Tehnoloogilise toortselluloosiga varustamine metsamajanduse nime all.
Metsamajandus on taandatud eufemismiks toortselluloosi varumise metoodika tähistamiseks
Praeguste arengute jätkudes võetakse metsast vaid liimile täitematerjali liimpuidu nimelise keemiatoote tegemiseks.Toodetakse tarbeahelas lõpuks keskkonnasõbralikult utiliseeritava puidu asemel mürgitatud ja ohtlike jäätmete hulka arvatavat liimpuitu. Ja saadakse ohtralt veelgi kehvemate omadustega puitu, mis sobib hästi vaid tselluloosiks jahvatamiseks.
Metsi kahjustavad raied Eestis
Eesti metsi on laastavalt raiutud ka varem. Varauusajal saabus esimene Eesti metsade põhjalik laastamine – alemaade ja puidu raiete tulemusena kahanesid metsad häirivalt kehvadeks. See viis esimeste riiklike metsa regulatsioonide tekkele. 20. sajandi alguses saavutas eesti ametlik metsasus miinimumi – 22-24%. Aga sellele on vaja lisada tolleaegsed puisniidud ja puiskarjamaad omaette põliste poolmetsadena peaaegu samasuurel alal – puistualade pindala on sellest ajast saadik vaid 10% jagu suurenenud. 20. sajandi alguses oli metsade ületarvitamise kõige eredamaks tulemuseks Waldhofi lagedad – kilomeetrite kaupa paberivabriku tarvis mahavõetud metsad Pärnumaal. Metsade laastamist oli Esimese Maailmasõja ajal ja uuesti Teise Maailmasõja ajal ja järel.
Praegu toimub enneolematult süstemaatiline metsaelu laastamine. Eriti masendav on see põlistes riigimetsades, senistes bioloogilise metsaelu rikkuse kantsides. Aerofotodelt on näha malelauataolisteks muutunud metsamassiivid – suurtel metsade tuumaladel on väljakujunenud metsade ja raiesmike-noorendike hulk muutumas peaaegu võrdseks. Mets on metsana säilunud vaid saartena kaitsealadel.
Malelauaks pole jõutud raiuda ka suurt osa maareformiga riigimetsa lisandunud alasid, kus on sageli madalama kvaliteediga põldudele ja heinamaadele kasvanud mets. Tõsiseid probleeme on ka erametsade raiel. Teisalt aitavad metsanduses mingitki tasakaalu hoida need tuhanded väikemetsaomanikud, kes oma metsi harvesteriga ei majanda.
Aga väikeomanike seni harvesterivaba mets on samuti tugeva surve all. Pooltõdedel põhinevate reklaamide ja agressiivsete isiklike ostupakkumistega üritatakse seda raiuda saada. Mulle kui metsaomanikule on korduvalt helistatud kuskilt saadud numbriga, tehtud ettepanek mets maha müüa.
Metsade raiel on tõsine probleem ka laenudel ja liisingutel põhinemine. Kallid liisingualused masinad peavad tasuvuse saavutamiseks olema 24 tundi töös. Nii läheb prožektoritevalgel uduvihmas raiutavas metsas puiduhakkesse nii jugapuu kui teisal 1000 sihvakat latieas elujõus teise rinde tamme. Sadakond tamme siiski säilus.
Jutt raie järel kasvama hakkavate noorte metsade globaalset keskkonda parandavast C sidumisest on hästivalitud lähteandmetel põhinev bluff – langetatud metsast vaid väiksem osa säilub puittoodetena, sedagi vaid mõnda aega, suurem osa aga põletatakse kiiresti või mädaneb süsihappegaasiks. Absurd - selleks, et rohkem süsihappegaasi siduda, vabastatakse seda eelnevalt rohkem.
Töökohtade muutused metsanduses
Metsatöötajate võitlus enda töökoha säilitamiseks üleraietega on võitlus enda peatse tasuta vallandamise eest. Iga üleraie hektariga hävitatakse tükike stabiilset kümnekonna aasta järgset töökohta. Kui metsad muutuvad malelaua taolisteks, siis on jõutud töökohtade likvideerimiseni – seniseile metsatööstusvõimsustele pole enam ka peenpalki senises koguses võtta.
Teised metsamajandused
Puidukasutuse tselluloosiks taandamise kõrval on olulised ka teised metsa majandamise osad – loodusturism ja metsaannid. Nende seisukohalt puudub metsamaal väärtus nii noorendike („võsa”) kui latimetsa („räga”) eas. Alles keskealine mets hakkab pakkuma puhkeväärtust ja emotsionaalset keskkonda, seal hakkavad taas kujunema marjataimede kooslused. Raiesmikud, kui nende pinnas on rikkumata, võivad siiski olla väga head marjamaad.
Muutused metsade elustikus
Noorte metsade raie korral suurtel aladel kaob side säilitatavate vanametsa alade liigivaramute vahel. Toimub metsakoosluse fragmenteerumine, vaatamata metsa juriidilisele terviklikkusele. Koosluste fragmenteerumine on aga üks tõsisemaid probleeme elujõuliste elustiku populatsioonide säilitamiseks. Praegu perspektiivse metsade majandamise korral on vaja hakata planeerima tselluloosi tootmismaadele rohevõrgustikke – rangelt kaitstavate metsasaarte vahele piisavate siduvate keskealise ja küpse metsa puistukoridoride loomist.
Võimalike elualade vahelise ühenduse puudumine on üks peamisi lendorava kaitse probleeme. Senine rohealana käsitletav mets sellena enam ei toimi. Ilma ühendava rohevõrgustikuta muutuvad ka metsa saarkaitsealad hääbuvateks muuseumiteks – enamat ei võimalda bioloogiline paratamatus.
Alternatiive praegusele tselluloosipõllundusele
Metsa väärtus ei kahane, kui see esimesel tekkival juriidilisel võimalusel raiumata jätta. Puidu nõudlus saab lähikümnenditel siiski ainult kasvada. Eriti probleemne on kvaliteetpuidu saamine tulevikus. Nõudlus metsa kõrvalkasutuse ja puhkemajanduslike võimaluste järele kasvab samuti.
Kahjurite ja haiguste metsaraie põhjendusena esinemine on suurel määral tingitud valedest puistutest. Kahjustuse peamiseks eelduseks on liigi kasvatamine vähesobival mullal. Eriti hästi aitab puidukahjustajate vastu mitmeliigiline mets. See viimane küll välistab sageli lageraied. Samal ajal aga harvesteride tehniline võimsus võimaldaks säästvalt majandada mitmeliigilisi puistuid ka püsimetsadena, tõsi küll, oluliselt väiksema masina tootlikkusega.
Tselluloosipõllundus on kahtlemata paberi- ja keemiatoorme hankimiseks tulus. Seda ei peakski välistama, kui piirduda põllumetsadega – viimase poole sajandi jooksul metsastunud eluvaeste ja ebastabiilsete põldude puistutega. Põlistel metsaaladel peab tselluloosipõllundus lõppema, need alad peavad jääma kvaliteetpuidu kasvualadeks, mitmefunktsiooniliseks metsaks. Põliste metsa elurikkust ja stabiilsust kandvate alade raadamine eluvaesteks puupõlduseks tuleb lõpetada.
Tselluloosi massi tootmiseks võiks aga rajada kasutamata kuivendatud sooniitudele kõige tootlikumaid Eesti kooslusi – roostikke. Alade üleujutamise ja mõõduka väetamisega saaks sealt palju rohkem tselluloosi kui kiireima kasvuga energiavõsast.
Metsa mitmekesist majandamist toetav maksustamine
Metsa tuleks ka maksustama hakata vastavalt funktsionaalsusele – monofunktsionaalne kõrgemalt ja mitmefunktsioonilist madalamalt. Baasmääraks oleks senisest maamaksust pool, selle võrra langeks metsamaade maamaks. Baasmäära maksustataks mitut funktsiooni hästi täitev mets – ala, mis toodab tselluloosi, kvaliteetpuitu, on väärtuslik kõrvalkasutuseks, on rekreatsioonikõlbulik ja aitab tagada elurikkust. Seega paremad keskealised metsad ja küpsed metsad.
Topelt maksustatav oleks kahte funktsiooni hästi täitev mets – noorem keskealine mets lisaks tselluloosi tootmisele juba sobib puhkemetsaks. Aga samuti marjamaana touimiv uuenema hakkav raiesmik. Võimalik, et ka ülekoormatud vana rekreatsioonimets. Kolmekordse baasmaksumääragas oleks monofunktsionaalne mets – noorendike võsa, lattimetsa räga. Aga püsimetsandus ja väikeste häiljate lageraielankide kasutamisel oleks tagatud metsa mitmefunktsioonilisus ka vägagi suure intensiivsusega puidu majandamisel.
Metsamajandus peab toetuma mitmekesisele metsateabele, mitte valede majandusotsuste kinnimätsimisele.
Raievanuse alandamine silmamoondamise võtetega nagu küpsusdiameeter, kaalutud keskmine raievanus, tuleb lõpetada. Raievanus ei ole olnud mitte laest võetud number, vaid metsa kasvukõveraid ja metsa kvaliteeti parimal majanduslikul viisil arvestav. Firmade valede investeeringute riiklik lappimine tuleviku varade hävitamisega on kuritegu.
Ühe metsa majandamisel tuleb arvestada nii tselluloosimajandusega, kvaliteetpuidu majandusega, metsa kõrvalsaaduste majandusega, metsa sotsiaalse keskkonnana ja turismi tarbeks majandamisega. Samamaegselt peab arvestama metsa puhul ka metsa üldise ilmastikku ja veestikku stabiliseeriva olemuse hoidmisega ning üldist bioloogilist keskkonda stabiliseeriva elurikkuse hoidmisega.
Vaid siis, kui kõike seda on arvestatud samas metsas, on õigus rääkida metsa majandamisest. Praegune metsade kasutamisele peale surutav areng on aga metsade raadamine toortselluloosipõldudeks.
Praegune metsaraiete optimeerimine suurte masinate ja liisingukeskseks tuleb edasi elamiseks tagasi pöörata maastikku ja elu arvestavaks infokeskseks.
